Sotsiaalkulutuste kasv ei vasta ühiskonna huvidele

Viimasel ajal on palju diskuteeritud töösuhete ja sotsiaalsuhete regulatsiooni reformimise vajaduse üle. Ridamisi esitatakse eelnõusid, mille eesmärk on sotsiaaltagatiste suurendamine. Uute tagatiste loomisega suurenevad tööandja kulutused tööjõule, mille tulemuseks on töötajate prioriteetsete huvide (töötasu) kahjustamine.

Riigikogu menetluses on hetkel töötuskindlustuse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on hüvitiste maksmine töötajatele ja teenistujatele töötuks jäämise, kollektiivse koondamise ja tööandja maksejõuetuse korral.

Töötuskindlustuse makseid on töötuskindlustuskassasse kohustatud tasuma nii tööandja kui ka töötaja. Makse määr on tööandjatel 0,5% ja töötajatel 1% töötajale makstud palkadelt ja muudelt tasudelt.

Tegemist on maksukoormuse 1,5% tarbetu tõusuga, kuna eelnõuga on selgelt paigast ära eesmärgi ja selle saavutamise vahekord. Eelnõu koostajad on pidanud vähetähtsaks asjaolu, et kehtiva õiguse kohaselt saavad töötuks jäänud isikud raha niigi kahest allikast: tööandja käest töölepingu lõpetamise raha ja riikliku toetust abiraha näol riigieelarvest. Kuigi töötuskindlustuse eesmärk peaks olema kehtiva alafinantseeritud abiraha süsteemi asendamine tõhusamaga, luuakse siin sisuliselt topeltgarantiid.

Tööandjal säilib kohustus tasuda töölepingu seaduses ettenähtud hüvitisi, uue korra kohaselt lisandub sellele hüvitis töötuskindlustusfondist. Töötaja väljub töösuhtest mitu korda jõukamana kui tööd tehes.

Seaduse mõttetust ei muuda olematuks ka argument, et töötaja on selle ise kinni maksnud. Ettevõtjad käsitlevad kõiki töötajale kehtestatud makse paratamatult ettevõtte tööjõukuludena.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus

Lisaks töötuskindlustusele on juba käesoleva aasta 1. septembrist kavas luua uus tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustuse süsteem, mis oma kulukusega täidab peamiselt kindlustusandjate huve. Tööõnnetuste sundkindlustusega muudetakse oluliselt kehtivat töövigastuste hüvitamise süsteemi.

Uue süsteemi kohaselt hakkavad kindlustusega tegelema kindlustusseltsid ja kindlustusseltside poolt loodav garantiifond. Tähelepanuväärne on antud juhul asjaolu, et vastava kindlustusega saavad tegeleda vaid Eesti kindlustusseltsid, kelle poolt osutatavad teenused on enamasti mitmeid kordi kõrgemad välisriikide seltside pakutavast. Kuna ettevõtjate esindajaid tariifi kujundamisest osa võtma ei lubata, on ettevõtted teenuse tarbija mõju all.

Eelnõu koostajate arvates toob kindlustusskeemi rakendamine kehtestamine esialgu kaasa 1,5 ? 1,8 % suuruse keskmise tööjõukulude kasvu. Tööandjate ja tööstuse keskliit prognoosib keskmiseks kindlustuspreemia suuruseks 3%, tööstuses aga kuni 10% tööjõukuludest. Kulutuste järsk tõus viib lähtuvalt majandussektorite eripärast kas palkade vähenemiseni, palgatõusu edasi lükkumiseni, tööstussektori konkurentsivõime vähenemiseni või tarbijahindade tõusuni.

Kuigi tööõnnetuste sundkindlustuse on kasutusel võtnud paljud maad, tuleb arvestada, et see toimus ligi 100 aastat tagasi, kus töösuhted olid märksa industriaalsemad ja tööõnnetusi toimus rohkem. Kaasajal suureneb hoopis enam kutsehaiguste osakaal, kus tööandja vastutus on seotud töötaja vastutusega, mida on aga raske tuvastada.

Kehtiva süsteemiga võrreldes kõrgemad hüvitised ja lihtsam kahjude menetlusprotseduur soodustavad hüvitamise taotluste arvu kasvu ning vähendavad töötajate stiimuleid tööle naasta.

Inimeste ootusi ning huve tuleb arvestada kõigil juhtudel, ka sissetulekute järsul vähenemise ning tervise eest hoolitsemisel. Väljapakutud lahendused on paraku liiga kallid olukorras, kus võimalikuks võiksid osutuda läbimõeldumad, odavamad ja pikema perioodi peale ajatatud reformid.

Liites ülalnimetatud sotsiaalkindlustusliikidega kaasnevatele tööjõukuludele pensionikindlustuses tekkiva 2% kulutuste kasvu, võib järgmisest aastast oodata maksukoormuse 7 kuni 14 protsendilist kasvu.