Astmeline tulumaks ei tee Eestit rikkamaks

Noormõõdukad peavad hädavajalikuks riigi suuremat sekkumist majandusse ning astmelise tulumaksu kehtestamist, samuti võiks nende meelest taastada tulumaksu Tallinna ja Harjumaa ettevõtteile.

See on poliitika, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega ?võtame rikastelt rohkem ja jagame vaestele rohkem?. Äripäev sellist poliitikat ei toeta, sest see ei lahenda meie probleeme. Nende meetodite rakendamine tähendaks ka suunamuutust Eesti senises arengus, mis on siiani toonud riigile edu, ning selle tagajärjed on vastupidised Mõõdukate soovunelmatele ? Eesti nii rikkamaks ei saa.

Regionaalne ja sotsiaalne ümberjagamine loob eeldused investeeringuiks haridusse, teadusesse, tervishoidu jne, et mahajääjad saaksid järele jõuda, väidab Noorte Mõõdukate president Jarno Laur. Ümberjagamise idee pole tema sõnul ?ladva mahalõikamine, vaid võra ühtlaselt tihedaks ja kandvaks kujundamine?.

Me võime ju puu võra kui tahes kauniks kujundada/lõigata, kuid kui see puu kasvab viljatus pinnases ja me seda puud ei kasta ega väeta, siis ei kanna see muud kui raagus oksi.

Noorte Mõõdukate pakutud viis tähendab üksnes olemasoleva ? seda on palju rikkuseks nimetada ? ümberjagamist. Raha ühest taskust teise tõstmine riiki rikkamaks ei tee. Kui me ka ettevõtted ebasoodsamatesse tingimustesse seame, ei räägi me varsti ilmselt enam tööpuuduse vähendamisest ja uute töökohtade loomisest, vaid hoopis suurenevast tööpuudusest.

Efekt on seega vastupidine ? jäävad saamata praeguselgi tasemel tulud ja vaesus süveneb, sest ka ümberjagamiseks jääb raha vähemaks. Ei paista kusagilt neid loodetavaid suuremaid investeeringuid haridusse, teadusesse ja tervishoidu.

Eesti vajab rohkem solidaarsust, väidab noormõõdukate juht, rikkamad peavad panustama rohkem kui vaesed ja Tallinn rohkem kui Mikitamäe.

Nii see praegu ongi ? rikkamad maksavad rohkem makse kui vaesemad. Laias laastus peab üks kolmandik kodanikkonnast ülal ülejäänud kahte kolmandikku. Võttes vaesematelt kohustuse kanda osa oma riigi ühistest kulutustest, teeme suurest hulgast inimestest ülalpeetavad. Osa neist ei hakkagi rohkem pingutama, sest miks tööd teha, kui saab ka niisama ? küll teised maksavad.

Sotsiaalsest punnseisust ei aita meid üle ?ainult selge sotsiaaldemokraatlik agenda?, nagu arvab Laur.

Sotsiaalprobleeme tuleb lahendada teisiti. Eelkõige jättes inimestele rohkem nende enda teenitud rahast kätte, s.o alandada tulumaksumäära. Riik saab küll vähem maksutulu, kuid palju vähem jääb neid, kes vajavad abiraha, ning vähem on vaja ka ümberjagajaid. Vähendada saab sotsiaalmaksumäära ? seda soovitas ka Rahvusvaheline Valuutafond. Teisiti öeldes vähem ühepoolset solidaarsust. Osa sotsiaal- ja ravikindlustusrahast läheks endiselt n-ö solidaarsusfondi, ülejäänud raha paneb inimene ise kõrvale muretuks vanaduspõlveks ja võtab vabatahtliku ravikindlustuse.