Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millal investeeritakse?
3. mai ÄP juhtkirjas
?Ettevõtja dilemma: võtta kasumit või investeerida? toodi välja võimalikke põhjusi analüüsimaks miks ettevõtete investeerimistegevus viimastel aastatel tagasihoidlikuks on jäänud. Lisan mõned täiendused ja parandused.
Investeeringute all mõistavad ettevõtete juhid eelkõige investeeringuid põhivarasse. Kuigi investeeringuks saab lugeda ka kulutusi töötajate koolitusse jm, siis tootmisettevõtte analüüsil vaatame investeeringutena siiski esmajärjekorras põhivara soetusel või parendusel tehtavaid kulutusi.
Sellise investeeringu defineerimise korral on vale väita, et suurenenud investeeringud vähendavad omakapitali tootlikkust ning et see tegur võib olla üheks põhjuseks miks ettevõtted vähem investeerivad.
Omakapitali tootlikkuse näitaja väärtust vähendab kasumi vähenemine või omakapitali suurenemine. Investeeringud põhivarasse (omavahenditest soetatud või laenukapitali toel ostetud) ei muuda kasumi suurust ega omakapitali väärtust. Kasum on arvestuslik näitaja ning investeeritud vahendid vähendavad ettevõtte pangakontol seisvat reaalset rahasummat mitte kasumiaruandes näidatud kasumi suurust. Näitaja, mille väärtus suurenenud investeeringute tulemusel lühiajaliselt väheneb, on põhi- ja koguvarade tootlikkus.
Siit tekibki üks valesti mõistmise oht näiteks panga ja ettevõtte (või ka juhatuse ja aktsionäride) vahelises suhtluses. Ettevõttel on mõttekas esitada pangale (kellega omatakse kliendisuhet) lisaks majandusaasta aruandele ka kvartaalseid aruandeid.
Kui pank analüüsib ettevõtte suhtarve ainult aastatulemuste järgi, siis juhul, kui suuremahuline investeering on tehtud aasta lõpus ning soetatud põhivaraga ei ole veel suudetud tootmist efektiivsemaks muuta (töötajate tootlikkust suurendada või mõnda muud eesmärki täita), võib kõrvaltvaataja aastaaruandest välja lugeda ettevõtte madalat varade tootlikkuse taset.
Oletame, et aasta X detsembris tehtud investeeringu tulemusel suurenes bilansimaht 100%, käive ja kasum jäid eelmise aasta tasemele.
Sel juhul on koguvarade rentaablus aasta X aruandes esitatud numbrite järgi kaks korda väiksem kui eelnenud aastal, hoolimata sellest, et tehti tõhus investeering. Selline olukord näitab suhtarvude analüüsi nõrkusi.
Ettevõtted on suutelised investeerima juhul, kui lisaks positiivsele kasuminumbrile on ettevõttel ka positiivne rahavoog. Kapitalirendi või laenuga investeeringuid finantseerides on eriti oluline, et ettevõte suudaks oma tegevusega reaalset raha tekitada. Seega ei saa investeeringute plaani koostada vaid lähtuvalt kasuminumbrist.
Ettevõte, kes on aastal X teeninud Y kr kasumit ei saa järgneva aasta investeerimisplaani aluseks võtta summat Y, sest suure tõenäosusega on osa teenitud kasumist aasta X jooksul juba käibevarasse investeeritud (varud, ostjate võlg jm) või osa teenitud kasumist ette ära kulutatud (bilansi passivapoolel olev laenukohustus).
On veel üks oluline aspekt investeeringute suuruse määramisel. Kui ettevõte kasutab investeeringute finantseerimisel kapitalirenti, siis on oluline kõrvutada kahte numbrit ? reaalselt investeeringute tegemisel makstud rahasummat (rahavoogude aruandest) ning bilansi aktivapoolel näidatud põhivara suurenemise numbrit.
Näiteks ostab ettevõte A aastal X omavahendite eest 1 mln kr maksva masina, aastal Y soetab ettevõte uue masina väärtusega 10 mln kr (reaalne väljaminek aastal Y - kapitalirendi esimene sissemakse 1 mln kr). Investeerimisväljaminekud ettevõtte jaoks on kahel aastal võrdsed, investeeringud aastal Y aga 10 korda suuremad.
On selge, et iga-aastaselt suudavad suuremahulisi investeeringuid teha vaid ettevõtted, mille rentaablus on keskmisest kõrgem (või on aktsionärid pidevalt ettevõtte tegevust omavahenditega toetamas).
Investeeringutega kaasnevaid riske võtavad meelsamini enda kanda kiiresti arenevad ja riskialti juhtkonnaga ettevõtted. Investeeringutest tulenev efektiivsus on tulemusi andev pikema perioodi jooksul kui aasta.
Kui ettevõte on X aastat järjest investeerinud teenitud kasumiga võrdse summa, siis on tõenäoline, et aastal X+1 ja X+2 on aktsionärid huvitatud investeeringute tõttu edasilükkunud kasumi väljavõtmise võimaluse realiseerimisest.