Paneme Euroopasse liikumisele pidurid peale?

09. mai 2001, 00:00

Neid, kes kinnitavad, et nad pooldavad põhimõtteliselt Euroopa Liitu astumist, kuid liitumine toimugu kunagi hiljem, saab laias laastus jagada kolmeks. Esimeste arust peab Eesti enne tugevaks ning jõukaks saama (?teeme kõigepealt kodu korda?), et seejärel oma tingimustel Euroopasse minna. Teised näevad mitmeid raha teenimise ja sahkerdamise võimalusi, kui Tallinn ei ole liiga jäigalt Brüsseli lõa otsas. Ükskord need euronormid ja -kvoodid, ühildatud seadused ja täitmisele kuuluvad ettekirjutised tulevad niikuinii, aga milleks kiirustada? Kolmandad ei ole rahul, et Eesti läbirääkijad on nõudnud ja saanud liiga vähe üleminekuaegu ning muid soodustusi.

Parun Münchhausen sikutas ise enda juukseid pidi soost välja. Hiljem on mitmed teised katsunud seda vägitükki järele teha, aga teada pole ühtegi õnnestumist. Mõte ahvatleb sellegipoolest. Häda siiski: meil pole tagataskus tarka meest, kes kõrva sosistaks, kuidas riiki ainuüksi omal nõul ja jõul püsti upitada, kuidas üksipäi kurjas ja isekas maailmas toime tulla.

Arusaadavalt ärritavad üht jagu ettevõtjaid need kvaliteedi-, konkurentsi-, läbipaistvuse- ja muud nõuded, mille järgimine on Euroopa Liidu ühisturule pääsemise eeldus. Milleks sinna kippuda, kui ? nii nad oletavad ? mujal saab vähemate kulutustega hakkama? Neile sekundeerib väikese sissetulekuga tarbija. Ja õigusega. Kui kauba, kaasa arvatud toiduainete tootmiseks ning töötlemiseks tuleb senisest rohkem raha kulutada, siis ostukorv kallineb. Mida enam läheb omanikule apteegi normikohane käigushoidmine või juuksla avamine maksma, seda soolasemat hinda küsitakse kliendilt teenuse eest.

Eesti on läbirääkimistel Euroopa Liiduga hoidnud seni suhteliselt madalat profiili. Väga suuri vastutulekuid või erisoodustusi ei ole taotletud. Üleminekuperioode soovime 20 ringis ja loodame, et üht-teist (tõenäoliselt ka toetusraha) annab välja kaubelda põlevkivi osas.

Tõsi, olukord on mõnevõrra teisenenud. Kui Euroopa Liidu praegused täisliikmed seavad tööjõu (ja teenuste) vabale liikumisele enesekaitselisi piiranguid, on Eestilgi võimalik oma suled rohkem kohevile ajada. Teisalt võib selguda, et kui Luxembourg?i rühma riikide läbirääkimistele jooned alla tõmmatakse, on Ungari, T?ehhi, Sloveenia oma huvide kaitsmisel osutunud Eestist kavalamaks ja otsustavamaks. Säärane asjakäik oleks vesi viivitajate veskile.

Pidurite pealepanek Euroopa-suunalisele liikumisele tähendab ahelreaktsiooni, mis ei kutsu tõenäoliselt purustusi esile, kuid tekitab hulga tüsistusi.

Siirdemaa Eesti jääb edasi poliitilisse, majanduslikku ja julgeolekulisse määramatusesse. Seetõttu langevad nii riigi stabiilsus kui ka rahvusvaheline maine, mida tollel ?väikesel, kuid võimekal maal? on läbi raskuste korda läinud koguda. Kõige hullem aga, et loomata jäävad need eeltingimused, milleta pole võimalik rahva elujärge märgatavalt tõsta, sotsiaalset õiglust oluliselt parandada.

Ent oletagem siiski, et venitamisideoloogia leiab sedavõrd laia kandepinda, et Riigikogul ja/või valitsusel tuleks midagi ette võtta. Meil on kaks otsust. Esimese võttis vastu Riigikogu 1995 ja see taotleb liitumislepingut Euroopa Liiduga, teise Euroopa Liidu riikide tippkohtumine Luksem-bourg?is 1997 ja selle järgi alustati läbirääkimisi. Valitsuse poolametlik suunaseade näeb ette Eesti valmisoleku lepingut sõlmima 2003. aastaks.

Mida teha selles olukorras, praktiliselt, mitte teoreetiliste targutuste näol? Mis mehhanismi kasutada, et euroleping viibiks? Kas meie läbirääkijad peaksid esitama tingimusi, mis Brüssel tagasi lükkab? Kas valitsus peaks paluma, et Eesti paigutataks liitujate esimesest grupist teise või koguni kolmandasse? Kas riigikogu tühistab kunagise otsuse ja teatab, et Eesti on Euroopa Liiduga liitumisest küll huvitatud, kuid mitte lähiaastatel?

Sensatsioon oleks vägev. Endise sotsleeri kümnest kandidaatmaast too kõige tillem pääseks mitmeks päevaks maailma teleuudistesse ja lehtede esilehekülgedele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing