Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Käibemaks ? tarbijamaks

10. mai 2001, 00:00

Eelmises kommentaaris (vt EL ja käibemaks Eestis ÄP, 27.04.) andsin lühiülevaate Euroopa Liidu käibemaksu üldpõhimõtetest. Siin püüan uurida, kui edukalt on neid suudetud järgida praegu riigikogu menetluses olevas käibemaksuseaduse eelnõus. Esimese teemana käsitleks maksumaksjate registreerimist.

Kõigepealt tuleb märkida, et ELi direktiiv on suunatud liikmesriikidele, mitte vahetult maksumaksjatele. Neile on täitmiseks liikmesriikide käibemaksuseadused. See tähendab, et riigid mitte lihtsalt ei kirjuta direktiivi teksti oma seaduseks ümber, vaid neil on õigus teha direktiivi sätteisse täiendusi/täpsustusi, mis peavad tagama direktiivi põhimõtete realiseerimise, nt vältima konkurentsimoonutusi ja maksupettusi. Otsekohaldatavad on ELi määrused, nt tollikoodeks ja tollitariif.

Eesti uue käibemaksuseaduse koostamisel on sellest põhimõttest lõpuks aru saadud. Kui algselt kujutas eelnõu endast tõesti vaid direktiivi hädist tõlget, siis nüüd on sellele lisatud arvestataval hulgal täpsustusi. Neist kõik pole siiski direktiiviga kooskõlas. Mõned kõrvalekalded, mida minu arvates ei saa õigeks lugeda.

Eestis müüdavatelt kaupadelt ja teenustelt peavad käibemaksu maksma registreeritud maksukohustuslased (impordil ka kõik ülejäänud). Kuna käibemaks on tarbimismaks, tuleb üldpõhimõtte kohaselt laiendada maksukohustus võimalikult suurele ringile müüjatele, olgu need riigiasutused või välismaised ettevõtjad. Eelnõu kohaselt välismaa juriidiline isik, kel on Eestis püsiv tegevuskoht maksukorralduse seaduse tähenduses, on maksukohustuslane maksustatava käibe osas, mis tal tekib püsiva tegevuskoha kaudu.

Selline konstruktsioon on väär. Püsiva tegevuskoha mõiste on vajalik tulumaksu arvestuses. Kui välismaalasel on Eestis püsiv tegevuskoht, on Eestil õigus maksustada püsiva tegevuskoha kaudu teenitud tulu. Kui püsivat tegevuskohta ei ole, maksustatakse see tulu teises riigis.

Käibemaksu tuleb maksta seal, kus toimub tarbimine. VI direktiivi järgi on teenuse osutamiseks koht, kus toimub teenusepakkuja majandustegevus, sellise asukoha puudumisel lähtutakse ettevõtja enda asukohast. Majandustegevuse asukoht ei pea olema ajaliselt ega ruumiliselt püsiv.

Kui eestlased jätavad oma rumaluses käibemaksu küsimata nt rändtsirkuse või tivoli käibelt, jääbki see teenus lõppkokkuvõttes maksuvabaks, sest välisriigi käibemaksuseadustes peetakse eestlasi targemaiks ja jäetakse väljaspool asukohariiki toimuvad käibed maksustamata. Selline olukord võib tarbijat küll rõõmustada, kuid Eesti ettevõtjate suhtes on see ebaausa konkurentsi soodustamine.

Tundub, et eelnõu koostajad on unustanud, et ettevõtjad ei ole ainult juriidilised isikud. Eestis võivad vabalt äri ajada ka füüsilisest isikust ettevõtjad ning välismaiseid äriühingud, mis ei ole juriidilised isikud. Nt Saksamaal tegutsevaist äriühinguist on 84% täis- ja usaldusühingud, mil pole juriidilise isiku staatust. Jääb arusaamatuks, kuidas maksustada nende tegevust Eestis, sest ühingute osanike hulgas võib olla nii FIEsid kui juriidilisi isikuid. Segaseks jääb ka mitteresidendist FIE maksustamine ? kas maksustatakse püsiva tegevuskoha kaudu tekkiv käive või kogu Eestis tekkiv.

VI direktiiv lähtub põhimõttest, et kõik ettevõtjad on käibemaksukohustuslased, samas lubatakse väikeettevõtjatele lihtsustatud arvestust kuni käibemaksuvabastuseni välja. Lihtsustatud arvestus võib seisneda nt kassapõhises maksustamises ning kuust pikemas maksustamisperioodis.

Kuna kõigi FIEde tulu maksustatakse Eestis kassapõhiselt, oleks FIEde huvides kassapõhise käibemaksuarvestuse sisseseadmine. Direktiiv seda ei keela. Väikeettevõtjale oleks suureks abiks ka nt kvartali või aastapikkune maksustamisperiood. Alles selliste sätete olemasolul võiks mõelda kohustusliku käibe alammäära vähendamisele direktiivis sätestatud 5000 eurole. Praegu eelnõus selliseid sätteid ei ole.

Seega tuleks pidada käibemaksukohustuslaseks olemist reegliks ja mitteolemist erandiks. Eelnõust jääb vastupidine mulje, sest maksukohustuslase registreerimist püütakse igati takistada. Sel, et kohustuslasi registreeritakse vaid kuu esimesest päevast, pole mõistlikku põhjust. Kuna äriühing asutatakse ettevõtluse eesmärgil, on kõik tema kulutused alates asutamislepingu sõlmimisest ettevõtlusega seotud ja neilt tuleb lubada käibemaksu maha arvata. Eestis lubatakse maha arvata alles pärast maksuametis registreerimist soetatud kaupadelt ja teenustelt tasutud käibemaks. See on direktiivi põhimõtetega vastuolus ? maksuga koormatakse ettevõtjat, mitte tarbijat.

Mõned maksuhuvilised siin probleemi ei näe, lahendus olevat kulude parem planeerimine. Minu arvates on probleem siiski olemas. Asutamiskulusid (nt notaritasu) pole võimalik nii planeerida, et need langeksid ajale, mil isik juba on maksuametis registreeritud. Miinimumkapitaliga osaühingu asutamiskulud ei ole tõesti nii suured, et käibemaksu kumulatsioonist paanikat tekitada. Kujutame aga ette, kui asutatakse tootmisettevõte ja äriühingu asutajad toovad välismaalt mitterahalise sissemaksena seadmeid. Sel juhul tuleb tasuda küllaltki suures summas käibemaksu notari- ja audiitori tasult, samuti vara impordilt. See käibemaks tuleb ettevõtjale pärast käibemaksukohustuslaseks registreerimist tagastada, sest kulutused tehti tulevikus tekkiva maksustatava käibe eesmärgil.

Kehtiv seadus võimaldab maksuameti loal arvata maha käibemaksu enne registreerimist soetatud kaupadelt. Seda põhimõtet tuleb laiendada ka teenustele. Eelnõus on aga sisendkäibemaksu tagasiulatuva mahaarvamise võimalus üldse välja jäetud, selle asemel on kohustus maksta maksukohustuslaste regirist kustutamisel käibemaksu ?laos olevatelt kaupadelt?.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:28
Otsi:

Ava täpsem otsing