Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kiire liitumine Euroopa Liiduga on meile kahjulik
Väitsin eelmises kommentaaris (vt
Kiire liitumine Euroopa Liiduga on meile kahjulik ÄP, 02.03.), et kiire liitumine Euroopa Liiduga on meile kahjulik, ning tõin selle põhjenduseks argumente, mis seonduvad majanduskeskkonna halvenemisega.
Teine grupp argumente kiire liitumise vastu on seotud Eesti sisepoliitiliste probleemide ja valmisolekuga liitumiseks.
Teatavasti näitasid kaks viimast tunnustatud avaliku arvamuse uurimust, et absoluutne enamus Eesti kodanikest on EL liitumise vastu. Kui nüüd veel rahva enamuse tahte vastaselt suruda talle peale kiiret liitumist, siis võõrandub rahvas poliitikast veelgi enam. See muudab ametnike europrojektile toetuse saamise veelgi raskemaks kui mitte võimatuks.
Iseseisva riigi ülesehitamine veel kestab ning rahvas pole valmis suveräänsuse osaliseks kaoks.
Teadmine, et üksikud (sageli Eesti elust irdunud tipp-poliitikud ja ametnikud) hakkavad kaasa rääkima Euroopa-üleses otsustamises, ei kompenseeri iseotsustamise kadu kohalikus majanduses ja poliitikas.
Rahva hulgas leviva euroskeptitsismi on põhjustanud mitte üksikute euroliidu vastaste väljaütlemised, vaid viimaste võimulolijate eneste tegevus ja ka tegevusetus.
Meenutaksin vaid, et ühelt poolt on Eesti ühena vähestest toetanud föderaalse Euroopa ideed ning ainsa kandidaatriigina pakkunud end kohe rahaliitu. Samal ajal on Eesti kutsunud Euroopa Liidu juurest tagasi ETV ja ER ajakirjanikud, sulgenud Tallinna linnavalitsuse esinduse Brüsselis, andnud võltslubadusi palkade ja pensionide tõusust ja hirmutatud Venemaa mõjusfääri langemise ohuga.
Paljude Eesti tipp-poliitikute teadmiste tase Euroopa Liidust ei erine enam märkimisväärselt ärimeeste ja tavakodanike tasemest ning seetõttu võetakse nende juttu ja artikleid ajakirjanduses kui mittehuvitavat ja mitteusaldusväärset odavat nõukogude stiilis propagandat.
Lisaks pole lootust, et Eesti praeguse kolmikliidu parempoolse kallakuga poliitikuid Euroopa Liidus üldse kuulda võetakse, sest 15 liikmesriigist on 13 praegu võimul vasakpoolsed valitsused.
Kolmikliidu tipp-poliitikud on deklareerinud, et nad ehitavad Euroopa Singapuri või kapitalismi kaheksandat, eriti liberaalset, mudelit.
Kas pole tegemist silmakirjalikkuse ja puru silma ajamisega, kui nüüd kiirustatakse sotsialistide rüppe. Või tunnetatakse hoopis oma suutmatust ise riigi juhtimisega toime tulla ning Euroopa Liitu kiirustatakse mistahes tingimustel oma mannetuse varjamiseks ning endale juhtpositsioonide säilitamiseks?