Kohtust lahkumine oli õige otsus

Makroflexi juhatuse esinaine Sirje Aal tundis end esialgu muiduleivasööjana, kui ta pärast kohtuniku ametist loobumist ehituskeemia tooteid valmistavasse Matekisse juristina tööle asus.

Kui pea kümme aastat hiljem kontserni Soome omanik firma kaheks jagas, ei osanud Aal oodata, et niivõrd meestekeskse juhtimisega firmas vabanenud juhi kohta talle pakutakse. Ometi pakuti. Nüüdseks on kiire tegutsemisega naine juhtinud Makroflexi kolm aastat ning väljakutseid jagub, tunnistab Aal.

Kaheksakümnendate lõpuks olin töötanud kohtunikuna juba kaheksa aastat ja negatiivsete emotsioonide koorem oli ilmselt muutunud liiga raskeks. Kuna Tallinna Lenini rajooni rahvakohtus ei olnud ühtki meeskohtunikku, tuli sageli arutada tõeliselt ebameeldivaid ja raskeid kriminaalasju. Kodus aga oli kasvamas alla kolme aastane poeg, kes vajas kõike muud kui negatiivseid emotsioone. Küllap oligi selleks hetkeks tekkinud arusaam, et midagi on vaja muuta. Uues töökohas olid esimesed kuud väga rasked. Sageli mõtlesin, et tegin kohtust lahkudes vale otsuse. Tundsin ennast n-ö muiduleivasööjana, kuna kohtus olin harjunud pingelise töö ja iseseisvusega. Uuel tööl aga ei osanud algul mõista, mida minult oodatakse. Mäletan selgelt, et käisin ülemuselt kogu aeg küsimas, mida ma peaksin järgmisena tegema. Kui aga olin lõpuks sisse elanud, muutus olukord kardinaalselt.

Peab tõdema, et kohtutöö oli huvitav. Iga päev puutusin kokku erinevate inimestega, nende probleemide ja muredega. Kohtunikuna oli teatud mõttes võimalus mõjutada teiste inimeste saatust. Vaatamata paljudele negatiivsetele emotsioonidele on kohtunikutööst rohkem meelde jäänud positiivsed ja rõõmsad seigad.

Ma ei ole oma karjääri teadlikult planeerinud. Praegusele ametikohale jõudmist mõjutasid mitmed asjaolude kokkulangemised. Kui 1997. aastal meie ettevõtte Soome omanik otsustas osa ettevõttest müüa ja toonane tegevdirektor lahkus eralduvasse firmasse, jäigi tegevdirektori tool vabaks. Kuna Makroflexi omanik on Soome suur ehituskontsern, kus polnud ühtki naist, ei tütarfirma juhi ega isegi osakonnajuhataja tasemel, ei osanud ma oodata, et minule seda kohta pakutakse. Kuigi südames sügaval ma ootasin seda pakkumist, pidasin ma seda siiski väga ebatõenäoliseks. Kuid omaniku poolt see pakkumine tehti.

Ilmselt see, et ma kohtust ära tulin. Vahel mõtlen, et mis minust oleks saanud, kui ma poleks tookord, kaheksakümnendate lõpus, kohtust ära tulnud. Arvan, et olen nüüd tohutult palju õppinud ja arenenud.

Talv on minu jaoks kõige rõõmsam aeg, sest siis ma tegelen mäesuusatamisega. Käin igal aastal vähemalt korra pojaga Alpides ja töökaaslastega Soomes suusatamas. Vabad nädalalõpud mööduvad ka kodusel Otepääl ning suvel on jalgratas hea stressieemaldaja. Pean ausalt tunnistama, et vahel meeldib mulle lihtsalt laiselda: pugeda teki alla ja lugeda. Vaimse töö pinge on õhtuti täiesti tajutav.

Olen mõelnud ka kohtusse tagasi minna, sest nüüd on juba elukogemus ja majandusharidus. Aga ma tunnen, et praeguses ametis on veel mitmeid väljakutseid. Mõeldes aga sellele, mis võiks olla järgmine samm ? miks ka mitte võimalused omanikkorporatsiooni sees Soomes või Venemaal. Eestlaste pluss on see, et paljudki meist valdavad vabalt nii soome kui ka vene keelt, mis annab teatud eelised. Olen enda jaoks teatud eesmärgid paika pannud ja mõelnud tulevikule. Tahaksin kindlasti lähitulevikus ära kaitsta magistritöö EBSis. Ka ettevõtte suhtes on mul plaane. Ma arvan, et minu missioon siin ei ole veel täidetud.

Mõtleksin kindlasti tõsiselt. Palju oleneb pakutavatest tingimusest. Ei usu, et see mind hirmutaks. Varem mõtlesin, et mina küll kodust kaugemale ei läheks. Nüüd, kui tajun maailma hoopis teisiti, mõtlen, et pole vahet, kas elada näiteks Tartus või Helsingis.

Vigu on elus tehtud nii mitmeidki. Pigem jäävad need rohkem isikliku kui tööelu valdkonda. Tagantjärele targana mõtlen, miks ei õppinud ma koolis ja hiljem ülikoolis rohkem võõrkeeli. Tean, et olen vahel liialt emotsionaalne ja kipun inimesi mitte lõpuni ära kuulama. Naistele andestatakse nende ülim emotsionaalsus teatud küsimustes, kuid kuskilt jookseb see nähtamatu piir, mida ei tohi ületada.

Osa on naiste suhtes tolerantsed, osa aktsepteerib, osa aga mitte. Vähemalt mina usun, et enamik neist aktsepteerib naisjuhti. Mul on oma inimestega head suhted. Kuna olin pikka aega siin firmas personalijuht, siis tunnen kogu firma personali töölisteni välja.

Töö on huvitav, kuid on seotud kõrge vaimse pingega. Väljakutseks on kindlasti erinevatest inimestest koosneva firma vormimine meeskonnaks ja sisemise motivatsiooni leidmine uuenduste läbiviimiseks. Põhilised probleemid, mis tekitavad peavalu, on turundusalased, sest tegutseme tiheda konkurentsi tingimustes ja väga mitmetel turgudel.

Autor: Liina Vahemets