Haldusreformi piits ja präänik omavalitsustele

Rootsi ja Soome alustasid haldusreformi ettevalmistusi väikese ajanihkega. Pärast pikka ettevalmistust ja teaduslikku analüüsi tegi Rootsi haldusterritoriaalse reformi ära, Soomes jäi see faktiliselt toimumata. Kumb riik on momendil haldussuutlikum? Kummal riigil on praegu haldusreformi probleemid väiksemad? Kandes meile üle Põhjamaade analoogse reformi, on kindel, et mida vingem reform, seda suuremad saavad olema ka probleemid ja reformile vastutöötamine.

Tuleb nõustuda väitega, et mingiks majanduslikuks hoovaks ei kujune seni riigi poolt täidetavate ülesannete üleandmine tänastele omavalitsustele. Kes ei jaksa ja ei oska tulla toime praegu, ei suuda seda ka ülesannete lisandumisel.

Väikese omavalitsuse häda ongi selles, et iga eluvaldkonda ei suudeta katta heade spetsialistidega, rääkimata investeeringutest, mida teenuse parandamiseks vaja. Ülesannete lisandumine annab juurde kohustusi, vastutust ja vahendeid ning on vajalik selleks, et tekiks täpne ettekujutus, mida üks omavalitsus tegelikult suutma peab. Kindlasti annab efekti sotsiaaltoetuste üleandmine ja seda põhjusel, et olemasolevaid vahendeid on võimalik paremini kasutada nende jaoks, kes seda tõesti vajavad.

Tõsi on ka see, omavalitsuste toetussüsteemist ja eelarvete tasakaalustamisest, mis ei stimuleeri liitumisi, ei ole täielikult kunagi võimalik loobuda, sest ka reformijärgselt ei ole kõik liitunud omavalitsused ühesuurused ja võrdsete tulubaasidega, ikka jääb regionaalsetest eripäradest tulenev vajadus eelarveid toetada. Seda on tõestanud ka mitmete riikide haldusreformijärgsed ettevõtmised selles valdkonnas.

Vabatahtlikku sundliitmist tuleks kasutada valitsuse määratud korras ja ajaks vaid nendele omavalitsustele, kes ei suuda täita kohalike omavalitsuste korralduse seadusega pandud ülesandeid, kellel puudub arvestatav tulubaas, kelle valitsemiskuludeks kulub (näiteks) 35 eelarvest, kellel on suur laenukoormus, võlad jne ja kes ei kavatse vabatahtlikult liituda.

Riik saab innustada omavalitsusi liituma majanduslike hoobade abil. On vaja saavutada kokkulepe, et järgmise aasta eelarvega suunatakse kogu omavalitsuste finantseerimiseks ja investeeringuteks ettenähtud raha liituvatele omavalitsustele.

Omavalitsustele tuleks üle anda hariduse­, kultuuri - (spordi), sotsiaal- ja tehnilise infrastruktuuri valdkondade vahendid. Järgmiseks oleks vaja kokku leppida summas, mida selleks otstarbeks saab kasutada. Arvestades seniseid kogemusi ja eelmise aasta tegelikke investeeringuid võiks summaks olla 500-600 mln kr?

Summa osas peaksid oma panuse andma haridus-, kultuuri-, sotsiaal- ning teede- ja sideministeerium ja see jagataks ainult liitumisotsuse teinud omavalitsuste vahel ja mingit muud RIPi sel aastal rakendada ei tohiks. Liitumiseks ettenähtud täpne summa selgub riigieelarve koostamise käigus ja täpsustub eelarve lugemisel. 30. detsember võiks olla 2002.a liitumiste avalduse esitamise tähtajaks, siis selguks liitujate arv ja orienteeruv summa, mida liitumisel saadakse. Investeeringutele ei tohiks määrata sihtotstarvet, need peaks tagama liitunud omavalitsuste normaalse funktsioneerimise. Mis saab mitte liituda soovivatest omavalitsustest? Midagi ei saa, lihtsalt ühel aastal neile eelarvetesse investeeringutoetusi ei tule. Ka on nad ise väitnud, et tulevad endaga hästi toime.

Ühinevad omavalitsused peaksid septembriks koostama arengukava ja investeeringute programmi, mille peaks kinnitama maavanem. Selle tähtajaga tulevad omavalitsused toime, sest haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamise käigus tehtud töö hõlmas ka investeerimisvajaduste selgitamist. Dokumendid peaks olema koostatud kolmeks aastaks, selle aja jooksul oleks vaja ette valmistada ja muuta senist omavalitsuste eelarvete kujundamise mehhanismi.

Vabatahtlik liitumine aitab vältida vigu, on tasakaalukam, tekitab vähem konflikte, aitab ära hoida paljusid segadusi, mis võivad tekkida 2002.a oktoobrist kuni 2003.a märtsini, mil on vaja viia läbi 150 valla liitmine, omavalitsuste eelarvete vastuvõtmine ja riigikogu valimised. Omavalitsusi riigitasandilt liita on lihtne, probleemid aga alles siis algavad. Mõttekam on anda liituvatele omavalitsustele endile võimalus otsida probleemidele kõige arukamad ja sobivamad lahendused.