Traditsioonilise tööstuse arenguteed

Olulise osa tööstustoodangust ja veelgi olulisema osa tööstuse tööhõivest annab nn. traditsiooniline tööstus, kuhu kuuluvad sellised sektorid nagu toiduaine-, mööbli-, rõiva- ja jalatsitööstus ning enamus metallitööstuse allharusid.

Põhijoontes on antud sektorite tootmistehnoloogia püsinud muutumatuna kümneid aastaid. Suured muudatused eelpool nimetatud sektorites on aga toimunud tootearenduses ja müügis. Olenevalt riigist on selliste traditsiooniliste tööstusharude osakaal 50-80 kogu tööstusest.

Ilmekas näide traditsioonilise tööstuse kiirest arengust on mööblitööstuse kiire areng Kataloonias ja kogu Hispaanias tervikuna. 10-15 aastaga on suudetud kodumaisest tootjast areneda tugevaks rahvusvaheliseks müüjaks ja mõningate spetsialistide hinnangul ollakse osades sektorites tugevamadki kui senise liidri: Itaalia firmad. Hispaania mööblitoodang on ka Eesti turul.

Hispaania puidu- ja mööblitööstus on koondunud kolme piirkonda: Valencia, Barcelona ja Põhja-Hispaania rannik. Hoolimata teenindussektori (46,8 SKPst) ja eriti turismi suurest osakaalust on mööblitööstuse Kataloonias väga konkurentsivõimeline. Mööblitööstuse osakaal tööstustoodangus tervikuna on 6-7. Põhiline eksport toimub Saksamaale ja Prantsusmaale, eriti tugevad ollakse spetsialiseeritud toodete osas: töökohamööbel, disainitud tooted ja mööblifurnituur.

Suure tõuke mööblisektori arengule andis 20 aastat tagasi IKEA tulek Hispaania turule. Suurtes poodides müüdav odav mööbel oli konservatiivsele turule suur raputus. Teravnenud konkurents ja odav mööbel sundisid kohalikke tootjaid mõtlema tootmise kaasajastamisele ja kulude kokkuhoiule. Konkurentsi kasv oli ka tõukeks firmade spetsialiseerumisele ja omavahelise koostöö arengule.

Koostöö põhisuunad on uute töötajate/õpilaste koolitamine, mitmesugused õppe- ning koostööprojektid ja ühine näituste külastamine. Enamasti teevad kohalikud koolid ettevõtjatega koostööd. Mööblitööstuse paiknemise piirkondades on õppekavades ka puidu-, disaini ja masinatega seotud õppeained.

Valdkond, milles usinalt koos tegutsetakse on näitustel osalemine. Lisaks Hispaania suurimale rahvusvahelisele mööblinäitusele Valencias ja Milano, Kölni, Pariisi jt. näituste külastamisele käiakse tarbijate maitset ja disaini uurimas kogu Euroopas ja kaugemal. Ettevõtjate liitudel on ka Põhjamaadega koostööprojektid ergonoomika, mugavuse ja ohutuse arendamise suunas. Kogemuste vahetamisel püütakse leida parimad, kes ei ole vahetud konkurendid, ja teha nendega koostööd.

Kokkuvõttes saab öelda, et kohalikud ettevõtjad vaatavad optimistlikult tulevikku. Hoolimata suhteliselt väikesest Hispaania puiduressursist ja kallinevatest tööjõuhindadest on firmad elujõulised. Minu isikliku arvamuse kohaselt on selle põhjuseks esmajoones koostöövõrgud.

Eesti mööblitööstustele ei ole Hispaania kogemuses tervikuna midagi üle jõu käivat, kui välja arvata Barcelonas elanud ja töötanud kuulsad kunstnikud ja disainerid: Dali, Picasso, Miro ja Gaudi. Salvatore Dali stiilis mööblit järele teha ei ole võimalik, aga kõik ülejäänu peaks Hispaaniat eeskujuks võttes olema ka Eesti tööstusele jõukohane.