Põlevkivi ? kas põletada või ära põlata

14. mai 2001, 00:00

Mõned päevad tagasi paisati õhku mõiste ? põlevkivi eristaatus. Mõiste, mille sisust enamus inimesi midagi ei tea, või kui, siis erinevad inimesed erinevaid asju. Mida majandusministeerium teemat tõstatades silmas pidas.

Valikuid pole palju. Tuule ja hüdroenergia võimalikku osa Eesti tarbimisest on hinnatud umbes 5. Lisandub veel biomassist toodetud energia, mille koguse hindamisel lähevad arvamused lahku. Lähiaastatel pole siiski tõenäoline konkurentsivõimelise hinnaga toota üle 5 tarbimisvajadusest. Kas riskime sellises olukorras asendada oma põlevkivielekter ebastabiilse impordiga? Riigikogu andis sellele 1998. a eitava vastuse.

Eelpooltoodu lähtub energiamajandusest, kuid riigi huvid on laiemad. Üha olulisemaks on muutumas sotsiaalne dimensioon. Kas peame taas tulema kokku ja kordama, et me ei saa läbi Virumaata? Ida- Virumaal, kus on juba täna ca 22-ne tööpuuduse, on sotsiaalset tasakaalu kaotamas, kriitilisele tasemele jõudnud tööpuudus tekitab uut tööpuudust. Hõivatute arv on vähenenud viimase viie aastaga ligikaudu 15 (13 600 töötaja võrra).

Virumaa, kus praegu on kõige valusamini tunda andnud majanduse hädavajaliku ümberkujunemise sotsiaalsed tagajärjed, ei suudaks hakkama saada kui kaoksid praegu olemasolevad ca 10 000 töökohta energeetikas. Juba täna kasutab Eesti Põlevkivi miljoneid kroone aastas sotsiaalsete pingete leevendamiseks. Kuid aastatega kuhjunud probleeme ei ole võimalik kaotada kohe. Ida-Virumaa vajab aega kohanemiseks, et tekiksid uued töökohad, et noored omandaksid kutse, mis võimaldab oma kodukant arenenud tööstuse, meeldiva teeninduse ja puhta loodusega piirkonnaks.

Tean, et on inimesi, kes ei suuda taluda põlevkivienergeetika nimetamist koos keskkonnakaitsega. Ei maksa silmi kinni panna tuhamägede ees, peame tegema kõik endast oleneva, et keskkonnakahjud kõrvaldada ja uute tekkimist vältida.

Energiaettevõtted vajavad investeeringuid, et energia tootmiseks kuluks vähem põlevkivi, et tootmine muutuks vähem keskkonda saastavaks.

Kui me laseme pankrotistuda oma energiaettevõtted, jäävad meile ikkagi alles juba tekitatud keskkonnakahjud ja pole kedagi, keda kohustada neid hüvitama. Juba praegu ligi 13 mld kroonine jooksevkonto defitsiit kasvaks veel ligi 20. See ligikaudu 2,5 mld kr, mis jääb täna Eesti energiatootmisse on Eesti majanduse tugevusvaru. Garantii, et Eesti ei sõltu otseselt naaberriikide energiapoliitikast.

Põlevkivi eristaatus on ennekõike mõistlik üleminekumudel põlevkivienergeetika ümberkujundamiseks, mis hõlmaks sotsiaalsete ja keskkonnakaitse kulude katmist, kodumaise energia kasutamist soosivat elektriturukorraldust ja toetust põlevkivikeemia arendamiseks.

Enne ELiga ühinemist on meil veel võimalus, ja ka kohustus, tuua lisaks oma edusammudele välja ka oma probleemid. Ja neid lahendada.

Seni kui me ei ole valmis põlevkivi olulises mahus asendama teiste kodumaiste energiaallikatega, pole mõtet seda ära põlata. Põlevkivi tuleb kasutada nii, et sellest saadav kasu inimestele ja kogu majandusele oleks suurim ning oht keskkonnale minimaalne. Selleks vajamegi põlevkivi eristaatust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing