Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Nõrgad ja võlglased lennukisse ei pääse

Margus Sanglepp 18. mai 2001, 00:00

Argipäeval sidelahendusi müüv Teepere jäi hüpetele truuks just pärast esimest vabalangemise kogemust ja kinnitab sellest ajast saadik oma klubis levinud arusaama, et ainult langevarjurid teavad, miks linnud laulavad.

Eestis on regulaarselt langevarjuhüpetega tegelevaid inimesi saja ringis, kuid ekstreemse spordiala austajate ring kasvab jõudsalt. Kuigi võhikule võib tunduda, et tegu on keerulise, kalli ja suurt eneseületamist nõudva hobiga, ei näe asjaosalised kõike sugugi nii mustades värvides. Selleks, et langevarjuga oma elu esimene hüpe teha, kulub ainult nädal ja kindlasti ei pea tagataskus olema sadat tuhandet krooni.

?Maapealne koolitus kestab kokku kaksteist tundi. Kolmel õhtul toimuvad nädala sees loengud, kus tutvustatakse põhjalikult langevarju ehitust, hüppe kulgemist, võimalikke tõrkeid ning tehakse väljahüppeid ja maandumist imiteerivat kuiva trenni. Seejärel saab nädalavahetusel sooritada kaks esimest hüpet. Kõik see kokku maksab 3000 krooni,? tutvustab Teepere langevarjuri algkursust.

Koolituseta hüpetele ei pääse. Algteadmised on tähtsad nii hüppaja enda kui kaaslaste ohutuse sisukohalt, nii et reedene äkkidee laupäeval langevarjuriks hakata jääbki ainult ideeks.

Hüppajatele kohandatud koolitusmeetodid on kõik sellised, et hüpe oleks lihtne ja teadmisi omandatakse samm sammult. Esimeste, kilomeetrikõrguste ja 4?5 minutit kestvate hüpete puhul laseb instruktor abivarju õhuvoolu ja see tõmbab suure varju lahti, nii et algajal jääb üle ainult maale liuelda. Sealt edasi tuleb HART ehk harjutuslik avamisrõnga tõmme. ?Varju külge kinnitatakse avamisrõnga imitatsioon, millega saab harjutada avamisliigutust,? seletab Teepere.

Kaks hüpet pole siiski piisav, et olla pädev hüppaja. Paari hüppega saab aimu ainult oludest ja avarustest, millega langevarjur kokku puutub. Arvestatava kogemuse ja nii-öelda langevarjuri tunnistuse annab 30 hüpet. ?Ja see on juba mõnus vaheldus rutiinsele igapäevatööle,? räägib raamatupidaja Maris Torga, kel hüpete arv läheneb neljakümnele.

Kui nüüd algkursus on läbi tehtud, saab selle läbinu tavaliselt ka langevarjuklubi liikmeks. Eestis on tegutsevaid klubisid neli ning nende tegevus ei piirdu üksnes koolituse ja hüpetega. Kuna liikmed on väga erinevatelt elualadelt, viiakse koos läbi ka muid põnevaid üritusi, alates suvepäevadest ja lõpetades jõulupidudega. ?Meie klubi liikmemaks on 500 krooni aastas, esimene aasta loetakse algkursuse läbinutel makstuks,? räägib Teepere.

?Klubis koos käijad ei ole kõik sugugi agarad hüppajad. Mõned teevad aastas vaid kümmekond hüpet, aga kuna inimeste hulgas on nii tippspetsialiste kui ka tuletõrjujaid, siis on väga huvitav kokku saada,? täiendab Torga.

Mõlemad kirjeldavad ka selliseid juhtumeid, kus inimene on klubi liikmeks saanud ja mitu hüpet ära teinud, kuid siis tuleb hüpetel mingisugune tõrge ? kes ei lähe lennuki ligigi või keeldub sellest välja hüppamast.

?Selliseid inimesi satub saja kohta paar tükki,? ütleb Teepere.

Algkursuse ja klubi liikmemaksuga kulutused ei lõpe. Iga hüppe eest tuleb maksta 150 krooni ehk osta lennukipilet. Kes hüppavad klubi varustusega, peavad maksma veel 100 krooni renti. Võlgnikke hüpetele ei lasta, sest lennuki eest on vaja siiski maksta ja kuna hüppamise lõbu on küllalt kallis, ei saa seda teha kaaslaste arvelt.

Teinekord on võimalik kulusid ka tasa teenida, kui mõni suurem firma kutsub langevarjurid näiteks suvepäevadele demonstratsioonesinemisi korraldama.

?Kes tellib ilutulestiku, kes taevast alla langevad lipud. Ühe ühisettevõtte tellimusel vuhisesime taevast alla Rootsi, Eesti ja ettevõtte lipuga,? toob näite Teepere.

Raha rahaks, kuid hüppajad väidavad nagu ühest suust, et iga kulutatud kroon või sent on läinud igati asja ette ja taevas tekkiva kirjeldamatu naudingu katteks pole eelpoolloetletud kulutused sugugi liiast.

Langevarjuhüpped on tänapäeval turvalised. Hüppajat turvavad varulangevari ja avamisautomaat, mis avab varju ka siis, kui olete juhtumisi meelemärkuseta või liialt oma mõtetesse süvenenud. Kõrgusest annavad teada käele kinnitatav kõrgusemõõdik ja kiivrislemmi sees asetsev heliline kõrguseandur. Varje kontrollitakse regulaarselt ja varuvarjusid pakivad vaid väga kogenud hüppajad. Varjukomplekt on kerge ja kompaktne ning tekitab esmapilgul küsimusi, kuidas põhilangevari koos varuvarjuga nii väiksesse ranitsasse ära mahub.

Langevarju konstruktsioon ja juhtimisvõimalused tagavad aga sujuva ja pehme maandumise, kui hüppaja ise just hooletu ei ole. ?Jalgade väänamist tuleb siiski ette. Algajad on isegi hoolsamad maandujad kui need, kel paarkümmend hüpet seljataga. Siis tekib ilmselt tunne, et olen oskaja ja kõiketeadaja ning ei olda enam nii hoolsad,? räägib Teepere.

Rahuajal pole Eesti Vabariigis langevarjuritega ühtegi õnnetust juhtunud. Esimene Eestis hüpanud ja siin ka hukkunud langevarjur oli Charles Leroux, kes 9. septembril 1889 sooritas Tallinnas oma 239. hüpet, kui tuul kandis ta Tallinna lahele, kus ta enne päästepaadi saabumist külmas vees uppus. Leroux? auks püstitati Pirita tee äärde ausammas ?Julgetele ja teotahtelistele inimestele?.

Võimalust praegu langevarjuhüppel surma saada hinnatakse 1:4 000 000.

Langevarjusport on ohtlik spordiala, millega tegelemine võib põhjustada või kaasa tuua tõsiseid kehavigastusi või surma. Kui sa otsustad hüpata välja õhusõidukist, võtad sa endale täieliku ja piiramatu vastutuse iseenda ohutuse eest.

Langevarjur-õpilane peab olema vähemalt 15 aastat vana ja esitama kirjaliku kinnituse oma tervisliku seisundi kohta. Alla 18aastased õpilased või langevarjurid peavad esitama oma vanemate või hooldaja kirjaliku nõusoleku hüppekoolituse alustamiseks.

Koolitaja võib kahtluse korral nõuda õpilaselt arstliku komisjoni läbimist, hoolimata kirjalikust kinnitusest tervisliku seisundi kohta.

Langevarjuritele on vastunäidustatud haigused, mis põhjustavad teadvuse kaotust, krampe või piiravad muul moel tegevusvõimet ning võivad tekitada langevarjuhüpete ajal ohtlikke olukordi (epilepsia, suhkruhaigus, kõrvalekalded psüühikas, puudulik nägemine ja kuulmine, jäsemete funktsionaalsed häired jms). Piirangud on seatud ka kehakaalu osas. ?Alla 50kiloseid ja üle 130kiloseid ei tahaks hüppama lasta. Kerged viib tuul minema, teised on jällegi liig rasked,? kommenteerib Teepere.

Algajad hüppavad tavaliselt 900?1500 meetrilt. Kogenud hüppajad võivad hüpata 700?4000 meetri kõrguselt, erandjuhtudel ka madalamalt või kõrgemalt. Kui lennuk lendab kõrgemal kui 4000 m, peab lennukis olema hapnikuvarustus. Kui hüpe toimub üle 6000 m kõrguselt, peab iga hüppaja varustuses olema isiklik hapnikuaparaat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:09
Otsi:

Ava täpsem otsing