Sellest valitsus tavaliselt oma rahvale ei räägi

Euroopa Liitu tutvustavate faktide ja arvude hulgas ei näidata tavaliselt viite ebameeldivat tõsiasja, mille rakendamine ei tee eestlastele sugugi rõõmu. Nii ebameeldivad, kui nad ka pole, on praegu õige aeg neid hoolikalt vaagida, sest Eesti liitumisaeg läheneb.

Ehkki ELi vananenud sotsiaal- ja majanduspoliitika ei tule toime 21. sajandi globaliseerumise väljakutsetega, pole ELi valitsevale bürokraatiale ega sotsialistlike parteide toetajaskonnale vastuvõetavad status quod muutvad ideed. See on sotsialistliku fantaasia klassikaline näide, kus püütakse kunstlikult ja mõttetult säilitada kollektiivset praktikat globaalsete reaalsuste tingimustes.

Oma bürokraatiale võimubaasi säilitamise nimel on EL end sulgenud staatilisse, kuid kasutusse tasakaaluasendisse 21. sajandi vaba turu mõjujõudude ees. Niiviisi toimides ei ole liikmesriikidel muud alternatiivi, kui kehtestada üha arvukamaid ja piiravamaid regulatsioone oma elanikkonna üle. Ikka selleks, et pidurdada globaalsete reaalsuste sisseimbumist, mis võivad omakorda uppi lüüa priviligeeritute võimubaasi. Viimase 30 aasta jooksul on vähehaaval pidevalt piiratud individuaalseid vabadusi ja eraelu õigusi. ELi rahvusriigid toimivad nagu end elitaarseks pidava seltskonna klubid. See eliit pärinev vastava maa mainekatest ülikoolidest. Nad kindlustavad oma võimubaasi sel teel, et võtmepositsioonidele pannakse oma ülikooli lõpetanud.

Nähtuse ühiskonnaohtlikkusele lisandub probleem, kuidas sellisest korrumpeerunud ja ebakompetentsest süsteemist lahti saada. Eliidi tsentraliseeritud valitsemine kaugelasuvast keskusest Brüsselis meenutab kunagist Moskva valitsemisviisi. Lipp on erinev, kuid sisu pole muutunud. Eliit on endiselt eliit ja vastutab ainult iseenda ees.

Enamiku Euroopa poliitikute ambitsioonid on sihitud privilegeeritud ja maksuvabadele ametikohtadele Brüsselis.

Seda lootust tiivustab rida täiendavaid ajendeid: 1) Eestis kui väikeriigis on tegu piiratud riiklike ametitega, mistõttu kohalike parteide noorepoolsele eliidile ei jagu kohti. Ainuke võimalus isiklikule kuulsusele ja rikkusele on Brüssel; 2) isiklik kasu tagatakse Brüsseli ametikohaga, tänu selle kõrgele palgale, päevarahadele ja mahukale kulutuste limiidile; 3) Brüssel on poliitikust bürokraadiks saanutele unistuste maaks.

Ametikoht Brüsselis on tervisele ohutu, peaaegu stressivaba. ELi bürokraat ei anna aru ega vastuta millegi eest. Kurva irooniaga tuleb märkida, et ELi bürokraadid ei ole mitte ainult kulukad maksumaksjatele, vaid ka nende tulud ei ole allutatud ELi kõrgetele ja kahjulikele maksumääradele nagu teistel isikutel.

Püüdes järjekindlalt ja samas edutult säilitada oma heaolu praktika riismeid, tagada pidevalt kasvava valitsemisbürokraatia rahastamist, vastandada võrdset lõpptulemust võrdsele võimalusele, toetada ebaedukat põllumajanduspoliitikat, rakendab EL erakordselt kõrgeid maksumäärasid elanikkonnale ja majandusele.

ELis enamusena praktiseeritavad liialdatud maksumäärad koos maksude harmoniseerimise mandaadiga uutes liikmesmaades lammutavad selliseid väärtusi nagu töökus, ambitsioonikus, enesevastutus, eneseaustus, ettevõtlikkus, sõltumatus.

Liigne maksukoorem mõjub pärssivalt inimeste omandiõigusele ja ostujõule. ELis toimib marksistlik võrdse tulemuse põhimõte ja õigus maksustada muutub õiguseks hävitada.

Kummaline on ELi poolt viljeldav tööpoliitika, mille kehtestasid bürokraadid, kellel ilmselt reaalse maailma kogemus puudub. Need inimesed pole vast kunagi eraettevõtluses töötanud, kuid reegleid seal tegutsemiseks teevad nad küll.

Hoolimata ELi liidrite viimase viie aasta tippkohtumistel ja majandusliku strateegia alastel aruteludel räägitud juttudest, et euroliidu haige majanduse tervendamiseks on vaja karmide tööpoliitika reeglite leevendamist, pole midagi muutunud. Need tööpoliitika reeglid jäävadki muutumatuks, kuna need loovad sotsiaaldemokraatiale võimubaasi aluse ja on vahendiks eliidi jätkuvaks võimutsemiseks masside üle.

Warren K. Christolon tegeleb strateegiliste ja julgeolekualaste uuringutega Washingtonis. Artiklis on väljendatud autor isiklikud arusaamad.

Autor: Warren K. Christolon