Ülikoolid ühiskonda teenimas ? Jaapani näitel

Teet Seene 21. mai 2001, 00:00

Eestlane on töökas ja õpihimuline. Juhul, kui see väide ei tulene minus peituvast kolkapatriotismist, on eeldus meie teadusmahuka tootmise sünniks olemas. Kuigi sünnitus ise on rõõmuhetk, ei tohiks unustada sellele eelnevat pikka kujunemise protsessi.

Eriti peaksid sellele mõtlema ülikoolid, et kinnitada ühiskonnale enda vajalikkust. Sõnades on ülikoolid juba mitu aastat lubanud usinalt ühiskonda teenida, kuid erilistest tulemustest rääkida oleks ennatlik. Miks mitte piiluda kaugete tarkade maade kapsaaeda, kus samalaadseid saavutusi küllalt. Kui see meile otsest kasu ka ei anna, on teiste vigadestki üht-teist õppida.

Ülikoolid on tuntud omapead käijad. Ka Jaapani ülikoolid ei ole püüdnud eriti tööstusele läheneda, kasutades põhjusena ülikoolide autonoomiat, akadeemilist vabadust ja nii töötati ühiskonnast isoleerituna elevandiluust tornis. Vastastikuste kontaktide puudumisel lendasid kriitikanooled ettevõtetest ka ülikoolide pihta. Nii moodustati ettevõtetes lõpetajate tööalaste oskuste parandamiseks koolituskeskused. Ülikoolide kraadiõppurite hulgast valiti tehnilisi töötajaid, mille tulemusena kannatas ka ülikoolide doktoriõpe. Ettevõtted arendasid tehnoloogiat ise, ülikoolid aga tegelesid süvateadustega nende endi soovide kohaselt.

1993. a töötas Jaapani teaduritest 36% ülikoolides, 5% rahvuslikes teadusinstituutides ja 57% tööstuse juurde kuulunud laboratooriumides. Kuna riigi toetus oli suhteliselt tagasihoidlik, siis teadusuuringutele tehtud kulutustest 18% said ülikoolid, 8% teadusinstituudid ja 71% tööstuse juures tegutsevad uurimislaborid.

Shinshu Ülikooli professor Takao Kamibeppu nägemus ülikoolide ja tööstuse vahelisest koostöömudelist on esitatud joonisel. Koostöös kuulub oluline osa Jaapani valitsusele.

Siiani oli ülikoolide töötajatel töötamine ettevõtetes raskendatud, näiteks oli neis keelatud teadusuuringute läbiviimine. 1996. a alustas Jaapani haridus-, teadus-, spordi- ja kultuuriministeeriumi juures tööd komitee, mille eesmärgiks seati ülikoolide ja tööstuse koostööle kaasaaitamine.

1998.a märtsis märgiti komitee esitatud aruandes, et mitte kõik ülikoolide teaduskonnad ja nende töötajad ei ole valmis selliseks koostööks ning ka süsteem ei ole küllaldane, et koostööd stimuleerida. Selle protsessi tagamiseks on valitsuse poolt kinnitatud Teaduse ja Tehnoloogia Põhiprogramm (1996), Innovatsiooni ja Majandusstruktuuri (1997) ja Hariduse reformide (1998) programmid. Vaatamata mitmetele programmidele, mis ülikoolide ja tööstuse koostööd toetavad, on vaja kõrvaldada veel palju pisitakistusi.

Saavutuste hulka võib aga lugeda juba üsnagi palju. Ülikoolide töötajaid ei keelata osaleda ettevõtete uurimisasutustes. Tühistatud on regulatsioon, mis keelas maksta ülikooli töötajale ühisprojektis osalemise aja eest pensioni.

Tühistatud on piirang, kus ülikooli töötajatel oli lubatud väljaspool tööaega töötada ettevõtete teadusprogrammides maksimaalselt 8 tundi nädalas. Kui leiutis oli tehtud ettevõtte ja ülikooli koostöös, siis selle eest saadud patent kuulus valitsusele ja ettevõttel oli õigus seda kasutada 7 aastat. Luba on pikendatud 10 aastale.

Enam ei pea haridusministeerium välismaalt saadud uurimistoetuste kasutamiseks luba andma. Ülikoolide töötajad võivad nüüdsest kuuluda ka korporatsioonide direktorite nõukogudesse, mis tähendab, et on võimalik luua ettevõte tehnosiiretele, mille tulu läheb kas ülikoolile või siis konkreetsetele õppejõududele või teaduritele. Kui ettevõte finantseerib ühistööna tehtavaid teadusuuringuid, on osa sellest maksuvaba. Selle summaga loodetakse suurendada aktiivselt koostöös osalevate ülikoolide teadusuuringuid.

Ülikoolide ja tööstuse ühisprojekte ei toeta ainult haridusministeerium, vaid seda teevad ka teised ministeeriumid: põllumajandus-, metsandus- ja kalandusministeerium toetab biotehnoloogiaalaseid projekte, elektroonika- ja kommunikatsioonitehnoloogiaalased uuringuid saavad olulist toetust posti ja telekommunikatsioonide ministeeriumilt.

Kogemused näitavad, et koostöövalmidus pole eestlaste tugevaim külg. Ilmselt on selle põhjus viimase poole sajandi vägivaldne ühistegevus. Koostööd teadus- ja arendustegevuses ei saa aga kuidagi samastada ühismajandiga. On aeg, et mäed ja orud kokku saaks ja mehejuttu ajaks. Kui me seda ei suuda, jäämegi vaatama teiste maade saavutusi kõrgtehnoloogia vallas nagu dinosaurused asteroide.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:31
Otsi:

Ava täpsem otsing