Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sotsiaalne kapital ? mis loom see veel selline on

Raul Eamets 22. mai 2001, 00:00

Majandusteadus on nagu iga teine teadus pidevas uuenemises, uute valdkondade otsimises, uute probleemide ja nende lahendamismeetodite pidevas avastamises. Samas avastatakse ka selliseid ?uusi? valdkondi, mis on teiste teadlaste poolt ammu läbi uuritud või millega on tegeldud aastakümneid. Üks selline uus suund on sotsiaalse kapitali teooria, mis lühidalt öeldes räägib sellest, kuidas inimeste suhted, usaldus, laiemalt kogu sotsiaalne võrgustik soodustab või töötab vastu majanduse arengule. Nende küsimustega on sotsioloogid pikemat aega tegelnud.

Et selline sotsiaalne kapital eksiteerib ja avaldab mõju majandusele, sellele on suhteliselt raske vastu vaielda. Kui vaatame tänaseid ehitusfirmasid, siis vaevalt leidub nende eesti soost omanike/juhtkonna seas tegelasi, kes pole oma kätt valgeks (mördiseks) teinud juba EÜE-s. Teisteski valdkonnis on näha samu nägusid, kes 80ndail meeleolukalt koos suve veetsid. Ega muidu tekkinuks ajakirjanduses legend E?E-maffiast. Teine analoogiline näide puudutab komsomoliaktiviste, kes omal ajal suve(ja mis iganes)laagreis omandatud sidemeid edukalt täna äritegevuses ära kasutavad. Selliseid ?maffiagrupeeringuid? võib leida ilmselt veel.

Niisiis pole küsimus ses, kas selline asi nagu sotsiaalne kapital eksisteerib, majandusteadlasi huvitav rohkem see, kuidas seda saaks seda kapitali mõõta. Teatud mõttes on see professionaalne kretinism, sest mis tahes nähtus peab tänases majandusteaduses olema numbriliselt mõõdetav, muidu ei ole temaga suurt midagi peale hakata. Ei saa mudelisse panna.

Sotsiaalse kapitali mõõtmiseks on kaks viisi. Üks viis on sotsiaalsete võrgustike, inimeste vahelise usalduse mõõtmine. See on aga küllalt keeruline. Näiteks võidakse uuritavatelt inimestelt küsida, kui palju oleks tal saja tuttava seas neid, kes laenaks talle mingi summa raha, ja vastupidi ? kui paljudele neist sajast inimene ise oleks nõus raha laenama. Päris sellist majanduslikus plaanis vettpidavat mõõdet ei ole. Vähemalt majandusteadlaste arvates.

Teine viis on hinnata, kui suur on vabatahtlike kodanike ühenduste mõju ühis-konnas. Tegemist on nn kolmanda sektori mõju hindamisega. Vabatahtlike organisatsioonide hea näide on ühistegevus, mis oli Eestis enne II Maailmasõda omandanud, eriti põllumajanduses, märkimisväärse arengutaseme. Tänases Eestis ei mängi kolmas sektor seda rolli, mida ta ühes tsiviilühiskonnas peaks mängima. Mõned ilmingud siiski on, värskem neist kampaania maanteede servade koristamiseks.

Eestis on palju räägitud tööjõust kui ühest meie tugevast küljest võrreldes teiste endise sotsleeri riikidega. Analüüsides meie haridustaset ja võrreldes seda teiste Ida-Euroopa riikidega peab möönma, et midagi erilist Eestis hariduse koha pealt ei ole. Meie tööjõu hariduslik struktuur on sarnane Läti, Leedu ja ka Venemaa omaga. See viitab üheselt kunagisele ühisele ajaloole ja ühtsele haridussüsteemile. Võrdluse Kesk-Euroopa riikidega teeb aga keeruliseks see, et pole ühtlustatud haridusstandardeid ja me võime sageli võrrelda hoopis valesid numbreid.

Mis see siis ikkagi on, mis Eesti kiirema arengu teele tõukas kui näiteks lõunanaabreid? Räägitakse Soome TVst ja välisinvesteeringuist, millega on Eestil paaril viimasel aastal hästi läinud. Kuid väga hästi on läinud ka T?ehhil ja Ungaril. Ungaris on nii välisinvesteeringute maht inimese kohta kui osakaal sisemajanduse kogutoodangus suurem kui Eestis. Soome TV mõju ei saa alahinnata ? suur osa elanikkonnast oli töötava turumajandusega kursis ja oskas oodata, mida turusuhetele üleminek võib kaasa tuua. Vähemasti alateadvuses. Aga ainult sellega seletada Eesti majanduse fenomeni oleks ilmselt natuke liiga naivistlik.

Võime seega väita, et meie suhteliselt eduka majandusarengu üks võtmetegur on olnud sotsiaalne kapital, võrgustik, inimeste vahelised suhted, olukord, kus kõik tunnevad kõiki või keegi teab kedagi. Ühiskond on nii väike, et paratamatult on inimesed käinud kas koos ülikoolis, olnud malevas, matkanud või ajanud parteiasja. Paljuski seob selline ühistegemise ja -olemise mälestus 35?45 aastaseid, sest väga aktiivne tsunftistumine toimus 80ndate alguses. Sama kambavaimu leidub 60ndate komsomolipõlvkonnas. Täna lisanduvad siia ka tudengiorganisatsioonid.

Korporatiivse ühiskonna (majanduse) tugevus on kahtlemata see, et on võimalik sõlmida kokkuleppeid, mis aitavad turul tegutseda, aga mis ei kannata alati paberile panna. On võimalik leida klientuur, tarnijad, sõlmida kartellikokkuleppeid ? ettevõtja elu on lihtsam, tootmine on odavam, sest mingid kulud jäävad tegemata. Oluline on mingisse ringkonda kuulumine. Teisalt see kahtlemata takistab majanduse arengut, sest pidurdab vaba konkurentsi ega lase marjamaale uustulnukaid.

Korporatiivsus on arengule kasuks tulnud. On toiminud sellised sotsiaalsed kokkulepped, mis ehk suuremas riigis poleks töötanud. Ehk oli see kõik isegi hea üleminekuperioodi alguses. Nüüd, kus majandus üha enam globaliseerub, kaotavad korporatiivsed sidemed üha enam tähendust, internet võimaldab probleemidele lahendusi ka siis, kui pole mõne vajaliku tegelasega koos koolis käinud. Oma rolli majandus- ja ühiskonna asjade reguleerimisel/otsustamisel sotsiaalne kapital siiski säilitab, eriti sellises väikeses riigis nagu Eesti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing