Nagu meri ja tuul

Viimasel ajal näib ühiskondlik põnevus minu jaoks koonduvat lihtsa küsimuse ümber: kas meil tekib kodanikuühiskond või mitte. Eri vormides on küsimuse akuutsust sõnastanud ka teised, kasvõi Jaak Jõerüüt ja Marju Lauristin, viimane koguni nii, et ta kas tekib nüüd või ei teki üldse. Viimane võimalus on kohutav, aga eks ole maailma ajalugu hullemaidki sotsiaalpsühholoogilisi seisundeid külma näo ja kõhuga üle elanud.

Ju see kodanikuühiskond siis tekib. Aeg on küps. Mõned märgid ilmnevad isegi internetis, sealseis ?kollektiivseis ajudes?. Kui seal valitses muidu ajuvaba lob, siis nüüd on hakanud esile kerkima ka konstruktiivsed mõtted. Vahel tekib ketserlik tunne, et inimesed on targemaks saamas.

Milles võiks olla asi? Kas ehk ses, et alternatiive ja hoiakuid on piisavalt tutvustatud. Juba teatakse seda ja teist. Kolmikliidu kummaline koosseis, selle koospüsimine ja vastasseis ?ülejäänud suure halvaga? on ju pakkunud rahvale mõtlemisainet. Inimesed, kellest paljud on harjunud mingi ühe kohustusliku ideoloogiaga, arvanud, et tuleb olla ses ühes ja ainsamas parteis, hakkavad aru saama, et tõetera on nii Reformierakonna liberalismis kui uut sotsiaaldemokraatiat idandavates mõõdukates. Et need hoiakud ei välista teineteist, vaid kuuluvad kokku ja täiendavad teineteist nagu meri ja tuul.

Iseasi on isamaalastega, kes on suutnud end mõne esindaja kujul justkui lolliks teha. Isamaaliidu ideoloogiat ei saa üksikliikmete sporaadiline rumalus väärata. Ka Peeter Tulviste on rõhutanud oma sümpaatiat ideede, mitte juhuslike ja inimlikult nõrkade kujude vastu. Neid viimaseid on alati olnud. Igal pool.

Alles nüüd hakkab ühiskond kobamisi tajuma spektri laiust, tajuma sedagi, et on suur erinevus rongiliikluse likvideerijate ja euroliitu astujate vahel. Kui keegi tahab maha saagida Kadrioru parki, pole saagijal midagi ühist NATOsse pürgijaga. Kui keegi keelab majade ehitamise, sülitab selle ehitajavastase peale sõnavabaduse jäägitu pooldaja. Tõdesid on rohkem kui üks ja inimesed hakkavad seda mõistma. Nad hakkavad ise mõtlema. Veider, aga tõsi. Aeg-ajalt taastub usk eestlastesse.

Autor: Mati Unt