ELiga liitudes saab elatustase ainult tõusta

Rahva seas levivaid arusaamu, et nii riigi kui elanike majanduslik olukord Euroopa Liitu astudes halveneb ja meie elatustase võib langeda, ei toeta ükski faktiline materjal.

Nii vaest riiki, kus suurel osal elanikkonnast on kuus võimalik kulutada söögi peale vaid 20-40 euro ringis (Postimehe andmeil 292 vaesemas ja 641 kr keskmises tarbijate grupis), täna ELis pole. Pole vähimatki kahtlust, et Eesti jt kandidaatriikide elatustase ei püsi uues majandusruumis madal kaua.

Meile soodsate rahavoogude kasuks räägivad mitmed ekspertide esitatud arvnäitajad. Nii on Eesti sissemaksu suuruseks ELi pakutud umbes 1% SKPst, tagasi saaksime kuni 4%, lisaks maaelu arendamiseks 1-2% ehk selle diili tootlikkus on pea 600% aastas!

Ehkki kulutused vajalikeks ümberkorraldusteks on märgatavalt suuremad, pole paanikaks põhjust, sest tegu pole ju leivapätsi ostmisega, mis kohe ära süüakse. See on pikaajaline investeering, mis kergitab meid ELi maadele võrdväärseks partneriks, pikemas perspektiivis ka meie konkurentsivõimet.

Olulisim on liitumisega kaasnev psühholoogiline aspekt. Kui veel täna, mida me ka ette ei võtaks, oleme ikkagi Euroopast vaadatuna vaid tükike endisest Venemaast, siis ELiga liitumisel automaatselt killuke Euroopast. Investorite tengelpungi avavaks võlusõnaks on majanduslikust ja poliitilisest stabiilsusest tulenev usaldus. Kui lisada ka nn Vene hirmu kadumine, mis seni meie lääne partnereid painab, pole Eestisse investeerimisel enam mingit takistust. Pole välistatud, et me oma majanduskasvu kõige olulisema mootori, välisinvesteeringute osas märgatava hüppe teeme ja seni meid suurelt edestanud põhjanaabritelegi lähemale jõuame.

Küllalt tõenäoline on, et ELi astudes võime muutuda investorite maiuspalaks. Kui ka topelttollid Venemaaga ära kaovad (ELi ja Venemaa vahel neid teatavasti pole) ning transiidiäris väga suuri tagasilööke ei tule, pole ka 10%-line majanduskasv kättesaamatu.

Tajudes sedasama reaalsust käeulatuses, mille arvelt Iirimaa oma hiiglasliku arenguhüppe tegi, peaksime ikka päris põrunud olema, kui ise sellise võimaluse käest laseksime. Mida on siin veel oodata ja edasi lükata?

Kui, siis ainult seda, et see diil ise meile ajapikku lahjemaks jääb. Kui kulukaks ka ELiga liitumine meile esialgu ei läheks ja milliseid kitsendusi uutele liikmesriikidele esialgu ka ei tehtaks, pole kaotajaks siin lihtsalt võimalik jääda. See ei tähenda, et me läbirääkimistel viimse veretilgani tööjõu ja teenuste vaba liikumise ning vajalike üleminekuperioodide eest ei peaks võitlema.

Selles väga olulises küsimuses õigete hoiakute kujundamiseks on selgitustöö tegemise vajadust elanikkonna seas kahjuks alahinnatud. Mingil juhul ei saa lugeda piisavaks pelgalt koolipoisi tasemel avaldusi, kus aetakse ümmargust juttu paksemast supist või ühendatud anumatest.

Tulevikustsenaariumi usutavuse seisukohalt tuleb inimestele eelkõige kogu ELi rahaasjad detailselt lahti seletada, mis ei tohiks olla ju kuigi keeruline. Halvasti korraldatud info edastamisest tekkinud eksiarvamused tuleb võimalikult kiiresti ümber lükata, et saaksime kogu tähelepanu pöörata strateegiate väljatöötamisele, kuidas liituda Euroopa Liiduga võimalikult soodsatel tingimustel.

Autor: Toivo Rande