Kes on võistlusvõimelisim?

Ammendamatud majandusteemad on Eesti konkurentsivõime, palk, elatustase/vaesus ja tulevik Euroopa Liidus, kas allhange on paha või hea, kas investor on paha või hea jne.

Raske on keskenduda nii äraleierdatud sõna tähendusele, aga siiski prooviks: "Konkurentsivõime on võime müüa (kogu)toodang ilma regulatiivse abi või monopoolsuseta."

Konkurentsivõime üks põhieeldus on (kogu)toodangu konkurentidest madalam hind, mis saavutatakse muuhulgas konkurentidest madalamate maksude, kinnisvarahinna, keskkonnanõuete, transpordikulu, töötasufondi, madalama laenukapitali hinna, omakapitali tulunormi, soojema kliima, tasuta nafta jms abiga.

Konkurentsivõimelised on toodud definitsiooni kohaselt ka maailma vaeseimate riikide, nagu Bangladesh, Nepal, Burundi, Madagaskar, Vanuatu, Kiribati (juhuslik valik ÜRO BOTTOM50 nimekirjast) ettevõtjad, kes müüvad toodangu.

Konkurentsivõimet on arukas võrrelda oma kategoorias: Eesti allhanke õmblustöökoda konkureerib Vietnami ja Hiina analoogidega - sedamaid, kui tõuseb vietnami ja hiina laste ja naiste palk, on palgatõusu Eestiski oodata.

Lihtne ja selge - tegu võib olla:

- eksportallhankega, kus peahankija asub välismaal;- importallhankega, kus peahankija asub kodumaal;- 100% kodumaise tootmisega, kus kodumaist allhanget kasutav peahankija asub kodumaal.

Ei oma otsest tähtsust, mida välisinvestor oma investeeringuga konkreetselt toodab, kuid võime oletada, et välisinvestori finantsjuht kaitses omanike ja ülemuste ees väitekirja, kus lubas siduvalt (ingl: commitment) teenida investorile ROI-d ja ROE-d rohkem kui teistes investeeringu asukohana arutluse all olnud riikides. Loomulikult peab (välis)investeering olema konkurentsivõimeline - võib eeldada, et midagi tootmiseks vajalikku on Eestis odavam kui mujal. Kas kodumaise investori loogika erineb välisinvestori loogikast? Ei!

Mis on halba selles, et Eesti kõige atraktiivsem ressurss on sageli tööjõud? Koguneb ju kapital omanikele, kes investeerivad ja moderniseerivad Eesti majandust. Välisinvestori finantsjuhi commitment omanikele võib osutuda kirstunaelaks Eesti keskmisele palgale! Kui see näeb ette, et ROE on järgmise 15 aasta jooksul keskmiselt 20% aastas, siis millise perspektiivse palgatasemega finantsjuht ikkagi arvestas. Tahaks kihla vedada, et projektsioonides ei arvestatud palgafondi (sh maksud) kasvuga Saksa, Rootsi või Soome tasemele 15 aasta pärast. Millega lõpevad ses ettevõttes võimalikud palgaläbirääkimised?

Teine madala palgataseme soovimatu kõrvalefekt on, et investor ei pea tingimata juurutama tipptehnoloogiat, et olla konkurentsivõimeline. Ja miks näiteks peaks koduinvestor tõstma palku enne välisinvestorit - kas missioonitundest Eesti noorte perede ees?

Kas kilpkonna võidujooks Achilleusega (vihje mõistujutule, kus kilpkonn suutis esmapilgul leida matemaatilise tõestuse, et Achilleus ei lõpeta võidujooksu enne kilpkonna. Tõestus ei pidanud vett). Sellega seoses tekib hulk küsimusi: millal kasvab Eestil muskel, et mängida kõrgliigas - II divisjoni asemel; millal lokkab elamuehitus ja Eesti pere kolib oma uude majja või korterisse; millal kasvab Eesti SKT per capita majandushiidude tasemele?

Mõned nopped näiteks Eesti-Saksa statistilisest "maavõistlusest":

- Saksa jooksevhinnas SKT 2000. a ca 4,0 triljonit marka; elanikke 82 mln; SKT per capita ca 48 500 DEMi - 390 000 kr;- Eesti jooksevhinnas SKT ca 80 mld krooni; elanikke 1,37 mln; SKT per capita ca 58 000 krooni (ÜRO vaesuspiir on 800 USD - ca 14 000 kr);- sakslase brutopalk tööstuses 1999 ca 6600 marka;- eestlase brutopalk tööstuses 2000 ca 5 000-6 000 kr.

Mina hääletan tulevastel valimistel kindlasti sellise erakonna poolt, kes oma meeskonnaga tõestab, kuidas Eesti kilpkonnaga selle maailma Achilleustele järele jõuda.