Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Register ahistab jalgrattavargaid
Massiliseks kasvanud rattavargused on sundinud politseid leidma üha uusi päästerõngaid varguste ennetamiseks. Paari kuuga on kevadel loodud rattaregister kogunud tuhatkond klienti, kes on pidanud vajalikuks oma ratta andmed ja eritunnused uudsesse infobaasi talletada. Registreeritud rattal olev erimärgistus hoiatab pätti realiseerimisraskuste eest.
Rattaregistri juhataja Riho Nurkse sõnul on registriga liitumine oodatust väiksem. "Tunda annab eestlasele omane skepsis uute asjade vastu ja üleüldine lootusetuse tunne, et rattavarguste osas võiks üldse midagi muuta," tüdeb Nurkse. "Registreerijate arvu suurenemist oleme täheldanud pärast rahvaüritustel tehtud selgitustööd," ei kaota registri juhataja lootust.
Ratta registreerimisega annab omanik internetis asuva infobaasi kaudu tavakodanikele ja ametivõimudele teada, et tema on ratta seaduslik omanik. Sellega üritatakse võtta vargalt võimalus ratast müüa endale kuuluvana ja luuakse ostjale võimalus kauba tausta kontrollida.
Registreerimise massiliseks muutmiseks alustatakse sel reedel koostööd Eesti Postiga, mille viiesajas kontoris saab üle Eesti oma ratta registreerida. Internetis liitujad saavad 20% hinnasoodustust. Aastamaks on 90 kr, kolmeks aastaks 150 ja viieks aastaks info talletamine 200 krooni. Juba varastatud ratta infobaasi sisestamine maksab 72 krooni.
Infobaasi hakkavad ka lisaks politseile kasutama piirivalvurid. Valga piirivalvepiirkonna ülema Tõnu Reinupi sõnul pole piirivalvel lisatöö vastu midagi. "Registri abil saame senisest kiiremini rattaid kontrollida," leiab Reinup. Oma sõiduvahendi lubab ta samuti registrisse kanda.
Hawaii Expressi Al Mare Spordikeskuse juhataja Tanel Pau sõnul koguvad nemad kõigi oma müüdud rataste andmed ühtsesse infobaasi. Raha selle eest ei nõuta ning koos edasimüüjatega kogutud rataste andmekaarte on üle kümne tuhande. Ratta turvamiseks soovitab Pau kasutada U-lukku, mille lõhkumiseks peavad pätid kõige kauem aega kulutama. Erisulamist U-lukkude hinnad algavad 500 kroonist
Tallinnas avati Vabaduse väljakul ning Tammsaare pargis tasulised valvega rattaparklad, mis on avatud kella 9-20. Parkimine maksab kuus krooni tund. Pärnus avatakse parklad juunis, rattaparkla taasavamist arutab ka Tartu linnavalitsus.
Mina langesin eelmisel aastal Pirita metsas sõites rattaröövlite küüsi. 15 000 kr maksev maastikuratas võeti jõuga käest. Politseilt abi ei saanud, kuigi omaalgatuslikul uurimisel suutsin pätid tuvastada ja andsin nende andmed ka korrakaitsjatele.
Rattaregistri idee on huvitav, kuid minu meelest naiivne. Kaotanud usalduse politsei vastu, ei suuda ma näha reaalset kasu tavainimesele sellest registrist. Rattamaffiat sellise turvameetmega ei hirmuta, küll jääb võib-olla vähemaks mõni juhuvargus. Oma uue ratta registreerisin vaid poe andmebaasi.
Varuosadeks lammutatuna saab pätt rattast ikka lahti. Poest ostetakse kallis raam ja sinna keeratakse varastatud jupid külge. Nii muutub kahtlane kaup kiirelt legaalseks. Kallimaid rattaid müüakse nii odavalt edasi, et ostja ei hakka küsimusi esitama. Seega on rattavarguste problemaatika ka ühiskonna mentaliteedis kinni.
Soovitan sõites pipragaasi kaasas kanda. Kui võimalik, tuleks koos sõpradega sõita ja vältida vähekäidavaid piirkondi.