Viimane aeg on tõsta eurodebati taset

Kalev Petti 29. mai 2001, 00:00

Eurodebatt näib koguvat hoogu ja öeldakse, et see on hea, sest võimaldab läbi arutada Euroopa Liiduga liitumise või mitteliitumise plussid ja miinused. Olgu. Loodetavasti on enamikule kaasalööjaist siiski selge, et tegemist on erakordselt tähtsa sammuga Eesti tulevikule. Siit aga nõue väitluse tasemele - see peab olema kõrge ja andma vastused eelkõige fundamentaalsetele küsimustele.

Aga just seda pole algatatud diskussioonis näha. Mida elavamaks ajakirjandus vaidlust kisub, seda enam läheb jutt sellele, mis kallineb, suureneb, odavneb, väheneb, langeb jms. Eriti üllatav on sellise lähenemise kultiveerimine juhtiva majanduslehe poolt. Näiteks 4. aprilli Äripäevas pooldab kolumnist Mati Feldmann kui mitte just sendi, siis vähemalt krooni täpsusega kasude-kahjude kokkuarvamise vajadust. President ütleks selle peale - tule taevas appi! Pole siis ime, et euroskeptitsism levima hakkab.

Akadeemik Anto Raukas aga toob 3. aprilli lehes järjekordse loetelu europessimismi levimise tagamaadest (rahva ja euroskeptikute hurjutamine, rahva mure euroläbirääkijate ebakompetentsuse pärast, teadmatus, millisesse liitu astume, soov lõunanaabritele ära teha, mäng ühte väravasse). Siinkohal tahaks küll akadeemikult küsida, milliste uuringutega on see loetelu saadud? Avalikkuses pole selliseid kohata olnud.

Uurida aga võiks, sest sügavat ja põhjalikku selgitamist vääriks, mis ikkagi inimeste peas toimub ja millised on tegelikud arutlusloogikad ühes või teises suunas. Samuti tasuks hakata küsimusi esitama mõnevõrra siduvamalt. Koduses tugitoolis antud vastus "pooldan"/"ei poolda" ei sisalda ei vastutust ega ka infot, kuna vastajad ei seo end mingite kohustusega ega ava kümneid põhjendusi, mis nende arvamust ühes või teises suunas kallutanud. Seetõttu ei saa selline rahva arvamus olla ka tõsiseltvõetav alus Eesti otsustele.

Olen muuhulgas seisukohal, et need uuringufirmad, kes seni rahvale lihtsalt liitumise poolt ja vastu küsimusi esitanud, saaks ka põhjalikumate uuringutega hakkama. Jääb loota, et valitsus sellest millalgi aru saab ja tõsisemaid uuringuid tellib.

Küsitluste ja referendumite kaalukuse teemal võiks tuua järgmise näite. Aastaid tagasi Soomes väldanud tuumaenergia kasutamise debattide ajal arvas Rooma klubi liige Pentti Malaska, et tõeliselt vastutustundlikust rahva otsusest saaks rääkida siis, kui referendum on vastajale personaalne ja siduv - tuumaenergia pooldajad kohustuvad maksma kulud võimaliku tuumaõnnetuse korral, traditsiooniliste energiaallikate pooldajad maksavad kinni nende kasutamisest tulenevad keskkonna saastekulud. Igal otsusel on ju hind.

ELiga liitumine on vähemalt sama kaliibriga otsus. Selge on, et primitiivsete emotsionaalsete hinnangute asemel peaks ühiskonnas vastuse leidma eelkõige põhimõttelised küsimused. Tooksin siin mõned neist teemades, mis sagedamini skeptikute käsitlustes esinevad.

Kui jätkuvalt esitatakse argumente, et rahvas ei ole EL asjadest informeeritud, tasuks ehk küsida, kes on see "rahvas"? Ega ometi küsitlusvalimi-te keskmine inimene? Tasuks ELiga läbirääkimiste ja otsuste ettevalmistamise faasis te-ha tõsist koostööd hoopis arstide, õpetajate, põllumeeste, ettevõtjate, teadlastega? Ja mitte üksnes kui asjatundjate, vaid nimelt kui rahvaga. Usun, et see oleks konkreetsem lähenemisalus, kui saadaks aru, et selleks kõlbavad vastavad uuringud.

Samuti tasuks küsida, millest peaks rahvas olema informeeritud? Kas tõesti mõeldakse kõigi plusside ja miinuste all tuhandeid igapäevase elu ja seaduste nüansse, ja kui ei mõelda, siis milliste küsimuste juures jookseb piir? Seda poleks kuigi raske kindlaks teha, kui saadaks aru, et sellekski kõlbavad vastavad uuringud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:33
Otsi:

Ava täpsem otsing