Uudised
29. mai 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Täna on laenamine ohutu

Oli huvitav lugeda Kalev Kuke kahtlusi riigi võlakirjaemissiooni suhtes (?Võlakirjad küsimärgiga? ÄP 29.05.). Lükkaksin siinkohal ümber mõned esitatud väited.

Eesti riigi areng on olnud positiivne ja valikuvõimalusi tuleb aina juurde. Antud juhul tuleb valida omavahendite ja võõrvahendite vahel lunastuvate kohustuste äramaksmiseks ja mõnede uute võtmiseks.

Eeldades, et Eestis majanduskasv jätkub, on liigne konservatiivsus fiskaalpoliitikas ebaotstarbekas, sest täna võib raha kulutada paremini kui tulevikus. Majanduskasv tagab, et tulevikus suudetakse võetud kohustusi täita. Kuigi selline arutluskäik on õige, on selle järgimine lõppenud mitmele riigile katastroofiga. Laenupoliitika katastroofi põhjuseks on distsipliini puudumine.

Täna on Eesti riigi välisvõlg üle 3 miljardi krooni ehk 3,6% sisemaisest kogutoodangust (GDP). Maastrichti lubatud maksimum on 60%. Euroliidu riikidest on vaid ühel riiklik võlg kogutoodangust alla 50%. Kui Eesti laenaks pool kogutoodangust, siis see tähendaks kuni 42,2 miljardi krooni laenamist 1,56 miljardi asemel.

Kukk toob hoiatuseks Argentina näite. Arvan, et ühe väikese võlakirjaemissiooni läbiviimisega ei taba Eestit Argentina saatus. Argentina riiklik võlg on 128 miljardit dollarit. Muidugi on Argentina ka palju suurem kui Eesti, kuid antud juhul on summa suurus ise argumendiks. Nimelt on 1,56 miljardit krooni (100 miljonit eurot) nii väike summa, et seda võiks iga korralik Euroopa pank ise finantseerida.

Riiklik laenamine iseenesest ei ole meile Pandora laegas, sest laenamisega me juba tegeleme. Pandora laeka avamine tähendab tundmatute ja piiritlematute ohtude vabastamist. Võlapoliitika puhul on tegemist vaid ühe peamise ohuga ? laenatakse liiga palju. Seega ei ole see oht tundmatu. Lisaks saab sellele ohule piiri panna ja isegi nii kitsalt, et see ohuks ei kujune.

Kõige lihtsam on seda teha kuulutades välja maksimaalse lubatud võlamäära sisemaise kogutoodangu suhtes. See number võiks olla fikseeritud seaduses, millega võime eeldada, et kui seda tulevikus muuta tahetakse, siis vähemalt tekib nimetatud sammu vajalikkuse üle aktiivne diskussioon.

Ettevaatlikult läbiviidud võlapoliitika on efektiivne rahanduspoliitiline vahend ja tänase laia valiku tingimustes võib Eesti seda kasutada täpselt nii, kuidas soovib. Kui võlakirjad pole kallimad kui laen, siis on juba kogemuse mõttes kasulik võlakiri ära proovida. Tulevikus on lihtsam valida erinevate toodete vahel.

Võlakirja peamised erinevused laenust on järgmised: võlakirja kaubeldakse, võlakirjad vahetavad omanikku palju tihemini kui laen. See tähendab, et võlakiri võib järelturul sattuda positiivse või negatiivse avaliku arvamuse alla. Kui Eesti jätkab ettevaatliku laenupoliitikaga, siis pole negatiivse tähelepanu sattumist põhjust karta.

Võlakirjainvestorid ei oma otsest suhet emitendiga. See võib tähendada seda, et kui turud on halvas seisus, võib võlakirju olla raskem võlakirjadega refinantseerida. Eesti puhul pole see aga probleem, sest tänased laenuandjad ei kao kuhugi ja omavad eeldatavasti ka sellisel juhul jätkuvat huvi Eestit finantseerida.

Võlakirjade kulud on läbipaistvad. Võlakirja puhul on intressi ja seotud kulude leidmine palju kergem kui laenu puhul, kus mitmed tasud on keerulistesse lepingutesse ära peidetud.

Praegu laename peamiselt nn supranational-pankadelt ? EBRD, IFC, EIB. Need pangad on loodud madala arengutasemega riikide toetamiseks. Kahjuks on kujunenud nii, et nendelt asutustelt on vahendeid laenanud peamiselt riigid, kes suudaksid end ise turult finantseerida. Samas on paljud vaesed riigid jäänud toetuseta. Võlakirjaemissiooniga näitame, et Eesti saab ise hakkama, las abi läheb neile, kel seda vaja.

Võlakirjad omavad mõju kohalikule turule. Sellega seoses lükkaksin jällegi ümber ühe väite Kuke artiklis. Ta väitis, et kui kohalikud investorid võlakirju ostavad, võtab see raha ära ?niigi õhukeselt siseturult?.

See väide on eksitav. Kohalik turg on vaevelnud kitsa kohalike võlakirjade valikuga ning pidanud kasutama välismaiseid võlakirju, et oma investeerimis- ja likviidsusvajadusi katta. Riigi võlakiri elavdab kohalikku turgu oluliselt ja pakub fondidele, kindlustusseltsidele, pankadele, ettevõtetele atraktiivse investeerimisvõimaluse.

Lisaks väidab Kukk, et siseturu kaasamine põhjustab ?intresside tõusu erasektori jaoks?. Riigi võla olemasolu finantsturul hoopis lihtsustab kohalikku laenamist, kuna pakub mugava riskivaba intressi, millega vastava tähtaja laene võrrelda.

Riikliku laenupoliitika arendamisega me ei asenda varasemaid riske uutega, vaid maandame vanu riske ja toome stabiilsust ja kindlust tulevikuks.