Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toidukaupade ketid rikuvad häid tavasid
Kaubanduses on puhkenud järjekordne hinnasõda. ETK juhatuse esimehe Mihkel Simsi suust kõlavad ähvardused boikoteerida neid tootjaid, kes oma kaubale hinnaalandust ei tee. Praegu edestab peakonkurent Säästumarket, kelle kokkulepped on nähtavasti paremad, ETKd nii käibe kui hinnaga.
Discount?i nõudmine kauplusekettide poolt lööb kõige valusamalt väiketootjat ja -poodnikku ning väikseid hulgifirmasid. Samas jaehinnad tarbijale ei lange, kasvavad vaid suurte kauplusekettide kasumid. Samasuguse praktika jätkamine võib viia suurtootjate ja suurte kauplusekettide diktaadini, millesse peaks juba praegu sekkuma konkurentsiamet ja tarbijakaitse.
Keskmine ja väiketootja võitleb praegu selle nimel, et tema kaup üldse suuremasse ketistunud kauplusse jõuaks. Kui juba suured tootjad ränka lõivu maksavad, mis siis väiksematest rääkida. Kaup tuleks nullkasumiga ära anda, et üldse jalg ukse vahele saada. Näiteks on kaupluseketid asunud õllemüüki Saku ja Tartu õlletehase vahel ära jagama ja rahulduvad discount?i ja teadlikult kitsama tootevalikuga. Väiksemalt tootjalt nõuavad ketid agressiivset kampaaniat või tarbijamängu, muidu loetakse neid poepinna niisama kinnihoidjaks.
Teisalt väikepoodnikud kurdavad, et suured tootjad varustavad nende poodi väga ebaühtlaselt, isegi ainult kord nädalas, ehkki teenivad väikepoelt suurema marginaali. See näitab suhtumist.
Kuidas tarbija allahindluse- või boikotikampaaniatesse suhtub, võib kolm korda arvata. Minevikust on meeles Maksimarketi boikott, väidetavalt ruumipuudusel, Leiburi leivale ja saiale, et promoda ETK oma tööstuste toodangut. Kõike ühest kohast lubav supermarket tegi sellega tõsise turundusalase prohmaka.
ETK soovitab tootjatel rohkem spetsialiseeruda, toota vähem nimetusi, isegi lõpetada tootearendus, et kulusid kokku hoida. Tänapäeval pole siiski mõeldav, et üks kombinaat toodaks ainult võid, teine hapukoort. Ühtlasi tekiks tootmises monopolioht, millest kannataksid kõik, ka kaupmehed ise.
Kahe erafirma, tootja ja jaemüüja, läbirääkimised võivad kahtlemata sisaldada käibest sõltuvat hinnakokkulepet. Käive ruulib alati, seejuures kett-kaupluste lisakäive on tulnud peamiselt turgude arvel.
Ses mõttes on hinnasõjaga kaasnenud ka kaubanduse tänuväärt legalisee-rimine. Kuid praegu nõuab kett, ETK näitel, ultimatiivselt kindlat pistist (allahindluse protsenti), muidu jääb kaup ukse taha.
Ehkki allahindluse nõudmine on kestnud juba pikemat aega, pole jaehindade tase langenud ? seega on kasvanud kauplusekettide marginaalid. Pigem vastupidi: Säästumarketi ketis on nende jaoks spetsiaalselt allahindlusega pruulitud õlle hind hoopiski tõusnud. Vaatab ju ka Säästumarket üha kasvavaid käibeid ja siputab hinnale otsa ? esialgu läheb kaup niigi. Kõnekäänd aga ütleb, et see [?], kes õlle hinda tõstab, kaua ei püsi