Maapanga õpetlik häving

AS Eesti Maapank (MP) oli moodustunud aktsiakapitali kõrgendatud nõude täitmiseks nelja väikepanga kiirkorras liitumisel 1995./1996. aasta vahetusel. Pank teenindas eeskätt maapiirkondi ja väikelinnu, pealinnast kaugemat ja vaesemat klientuuri, täites koos Ühispangaga keerukat ja vähetulusat, kuid hädavajalikku rolli tolleaegsel hoiustamise ja krediteerimise turul.

Enne pankrotimenetluse algatamist oli MP 1,6 mld kroonise bilansimahuga Eestis tegutsevatest kommertspankadest seitsmes. Hoiustajaid oli ligi 100 000 ja hoiuseid 1,05 miljardit krooni, pangakontoreid üle Eesti 75 ja töötajaid 455. Laene (eeskätt füüsilisest ja juriidilisest isikust maaettevõtjatele) oli välja antud 9749 laenu jäägiga 715 miljonit krooni. MP oli Ühispanga järel suurim partner Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fondi laenuressursi väljalaenajana.

Suuremate riigieelarvest pärit vahenditena jäi pankrotistunud Maapanka haigekassadel 191 miljonit, riiklikul pensionikindlustusel 130 miljonit + intressid ja riigikassal 70 miljonit krooni + intressid.

Aktsionäre oli MP-l üle 3400, neist suuraktsionäre kolm ? Baltic Fund Investments Eesti AS, EBRD ja Nordika Kindlustuse AS.

Pärast 1997. aasta börsikrahhi, kus hävis MP üle poole miljardi kroonini paisunud väärtpaberiportfell, pärast lisainvesteeringute nurjunud otsimist, pärast panga enda avalduse alusel 9. aprillil algatatud mastaapset kriminaalasja ning pärast juhtkonna veelkordset vahetumist algatas Eesti Pank (EP) MP-le pankrotimenetluse 28. juunil 1998.

Komisjon peab MP pankroti peamisteks põhjusteks nelja erineva tausta ja pagasiga väikepanga subjektiivseid ja objektiivseid liitumisraskusi, organisatsioonilist nõrkust ja ebastabiilsust, krahhiga lõppenud suurmängurlust väärtpaberiturgudel, probleeme suuraktsionäridega ning kuritegelikke tehinguid.

Niisiis olid keerukas turuosas tegutsenud pangal lisaks paljude aktsionäride ja töötajate entusiasmile ning missioonitundele olemas ka kõikvõimalikud sisemised nõrkused. Need algasid valedest juhtimisotsustest, riskantsest laenutegevusest, auklikust arvepidamisest ja nõrgast sisekontrollist ning päädisid seaduserikkumiste ja otsese kuritegevusega.

Kuritegelike tunnustega tehingute suhtes on algatatud 14 kriminaalasja. Neist on kohtulahendini jõudnud 4 tuvastatud kahjuga 32 miljonit krooni, kohtumenetluses on 4, kahjuga 28 miljonit ja eeluurimisel samuti 4, kahju 60 miljonit krooni.

Komisjon analüüsis kogutud info, krediidiasutuste seaduse, Eesti Panga seaduse ja pankrotiseaduse ning senise panganduspraktika alusel pangainspektsiooni ja Eesti Panga tegevust MP puhul. Leiti, et inspektsiooni inspekteerimised ja ettekirjutused kajastasid MP olukorda adekvaatselt, kuid kontrollorgan polnud nõudmistes järjekindel ja talus ettekirjutuste ignoreerimist.

Keskpank ise oma õiguste ja kohustuste alusel pidanuks rakendama seadusest tulenevaid võimalusi ja sanktsioone, tagamaks MP juhtimise ja arvepidamise seaduslikkuse ning kehtivatest usaldusnormatiividest kinnipidamise. Vastasel korral aga operatiivselt peatama või tühistama panga tegevuslitsentsi, kehtestama moratooriumi või sundlikvideerimise või rakendama tervendamiskava. Näiteks nii, nagu toimiti Forekspangaga.

EP seaduse paragrahv 24 meetmete rakendamiseks olid alused olemas nelja panga liitumise järel 1996. aastal nagu ka börsikrahhist tegeliku pankrotini. EP tegevus oli hilinenud ja ebaadekvaatne.

Pankrotiprotsessi puhul, mis on kestnud ligi kolm aastat ning kestab veel vähemalt kaks aastat, peab komisjon põhjendatuks riigikogu poolt 366 miljoni krooni eraldamist 1998. aasta juunis, rahuldamaks väikehoiustega seotud nõuded. Hoiuste tagamise seadus siis veel ei kehtinud.

Rahul ei olda kriminaalasjade loiu ning veniva eeluurimisega, majanduskuritegude uurijate ja prokuröride vähesuse ja erialase väljaõppega. Valitsuse pädevuses oleks muuta olukorda, mis võimaldab (suur)petturite totaalse karistamatuse.

Pankroti prognoositavateks tulemusteks on võlausaldajate 1,4 miljardi kroonisest nõudest poole rahuldamine. Sellest 30 protsenti on nõudjatel käes. Niisiis, Maapanga võlausaldajate kahjudeks kujuneb 700 miljonit krooni pluss viis aastat ootamist.

Suurim võlausaldaja ? Eesti riik valitsuse eestvõttel ? peaks tegema kõik endast sõltuva, et pankrotikahjud jääksid väiksemad. Õhku jääb eeskätt küsimus, kas kuritegevus selle protsessi põhjusena saab lõpuni uuritud ning õiglase karistuse.