Pärnus sõltub palju linnavara müügist

Pärnus tõdetakse üha rohkem, et kuurortlinn on hakanud enneolematu kiirusega arenema. Sellest kirjutavad Pärnu Postimees ning Linnaleht, räägib raadio ja kõneldakse volikogus ning baarileti ääres. Terasemale kõrvale kuulduvad ütlejate hääled liigagi uhkeldavalt kolkapatriotistlikud, mis enneolematut kiirust saab poolesaja tuhande elanikuga linnas ikka oodata. Siin väärib ju ühevõrra tähelepanu nii sanatooriumi juurdeehitusele nurgakivi panek kui bussijaama WC sulgemine.

Ent optimistlikult Pärnu arengusse uskujail on ikkagi õigus. Kui linnas liigutakse uue jäähalli avamise suunas, loodetakse ühte hoonesse koondada siinne kutseõpe, töötatakse uue raamatukogu ja linna esimese kontsertsaali rajamise nimel ning lausa tüütu visadusega võideldakse valitsusasutustes Pärnu uue haigla lõpuni ehitamise eest, siis võib natuke uhke olla ka. Mis sest, et juubeliaasta puhuks ei suudeta linnarahaga palju rohkem ehitada kui pool purskkaevu, õnneks teise poole ehitusest rahastavad annetajad.

Tänavu loodetakse Pärnu eelarvet paisutada linnavara müügist saadava ligi 90 mln krooniga, kusjuures praegu võib linnavalitsus volikogule ette kanda edukatest läbirääkimistest, hoopis vähem on põhjust rääkida edukalt lõpetatud müügitehinguist. Silmatorkavamatest hoonetest on müüdud hotell Bristol ja Viiburi kaubahall. Õhus on mitu hoonestusõiguse seadmist, ridamisi on välja hüütud müüdavaid kinnistuid ja hooneid ning linnale kuuluvate aktsiate ning osakute müük.

Eelarveaasta kujuneb Pärnus just nii pingeliseks, kui pingeliseks osutub linnavara müük. Olles kuulutanud ennast halvaks peremeheks, tuleb linnal hakata heaks kaupmeheks. Seda peaksime me siin olemagi, sest kõik Pärnu kaubamajade ja turuplatside omanikud on üht või teist viisi Pärnu poliitikas, kas linnavalitsuse, volikogu või oma erakonna kaudu.

Autor: Tõnu Kann