Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kobarkino lükkas Kirsima karjäärile hoo sisse

Liina Vahemets 06. juuni 2001, 00:00

Kui karjääri algaastatel oli Kirsima oma noorusliku väljanägemise tõttu tellijatele tihti poja eest ning temasse ei tahetud suhtuda kuigi tõsiselt, siis pärast kobarkino valmimist on Kirsima suutnud end tõestada ning ta arvab, et nüüd on lihtsam oma sõna maksma panna.

Kino projekteerimise ajal oli palju kahtlejaid, kas nii noor arhitekt saab selle tööga hakkama. Oli ka nurisejaid, et miks nii suure ehitise projekteerimiseks avalikku konkurssi ei kuulutatud. Eks imestas Kirsima pakkumise üle isegi, kuid tema arvates oleks olnud patt nii suurest väljakutsest ära öelda. ?Ma tahaks näha seda meest, kes keelduks ja ütleks, et tule tee enne avalik konkurss.?

Kirsima on 1999. aasta detsembrist Eesti Arhitektide Liidu liige. Tema soovitaja Raivo Puusepp oli igati Kirsima liitu võtmise poolt, et vananevasse seltskonda noori juurde tuleks.

?Need tööd, mis ta mulle enne liitu kandideerimist näha tõi, olid veenvad,? kiidab Puusepp, ?ja vaadates seda uut kino, tundub, et ta on sellega hästi hakkama saanud.?

Kino valmimise ajast tuleb Kirsimale esmalt meelde suur pinge, sest tihti juhtus, et tema tahtis ühte, ehitaja teist ja tellija hoopis kolmandat. ?Kui tellija kino avamisel kõnes ütles, et siin saalis on üks mees, kes viimased poolteist aastat ei maganud, siis ta oluliselt ei liialdanud.?

Ometi kiidab kobarkino sisearhitekt Kaire Kemp-Ti?ler Kirsimad, et ta nii hästi kinoehituse pingele vastu pidas. ?Kui osa loomeinimesi muutub kriisisituatsioonis konfliktseks, siis Kirsimaga nii ei juhtunud.? Ja kui kiirematel perioodidel oli ehitajatel vaja jooniseid saada kasvõi südaööl, tõusis Kirsima üles ja saatis nõutud materjalid. ?Tema jaoks ei olnud see probleem,? meenutab Kemp-Ti?ler.

Üks kinokülastaja ütles Eesti Coca-Cola Plaza kohta, et kui USA multipleksides on võimalik ühe piletiostuga minna pärast ka teisi filme vaatama, siis Eesti kobarkino on nii keeruline, et siin selline asi võimalik ei ole.

Kirsima tunnistab, et kino sai tõesti keeruline, sest seal pole ühtegi tüüpkorrust ega ühesugust kõrgusmärki. Selle põhjuseks oli krundile ettekirjutatud liiklusskeem, hoonele etteantud saalide arv ja ka Kirsima enda ambitsioonid ? näiteks hoonet läbiv sisetänav. Saalide süsteemi püüdis ta aga teha nii loogilise kui võimalik. Nurisejal soovitab ta aga kätte võtta paberi ja pliiatsi ning sama arvu saale krundile teistmoodi paigutada. ?Positiivse tulemuse korral olen nõus kohe mütsi maha võtma.?

Microstationi abil valminud kolmemõõtmelise kino projekteerimisel oli palju abi ka sisearhitekt Kemp-Ti?lerist, kelle sõnul tavaliselt püüavad arhitektid arhitektuursed lõiked hoone lihtsamatest osadest teha. ?Nii palju lõikeid kõige keerulisematest hoone osadest pole ma ühegi arhitekti töös näinud,? kiidab ta Kirsima põhjalikkust.

Huvi arvutite vastu on Kirsimal juba ülikoolipõlvest. Enda sõnul oli ta esimene tudeng kunstiülikoolis, kes oma kursusetöö arvutil tegi. ?Kui kooli 286 protsessoriga arvuti jäi liiga aeglaseks, siis läksin koju, kus oli 386 arvuti ? kohe palju kiirem!?

Kui oma arhitektikarjääri alguses tegi Kirsima vahel ka sisekujundust, siis nüüd on ta otsustanud sellest loobuda, sest tegelemine näiliselt nii sarnaste, kuid tegelikkuses erinevate aladega killustab. ?Üldjuhul tahavad tellijad sisekujunduses rohkem ise otsustada ja nii on erinevate maitsete puhul konfliktioht suurem,? põhjendab Kirsima otsust.

Projekteerimise juures on Kirsima jaoks oluline nn kohavaimu tabamine ja minimalistlik vormikäsitlus, kus iga detail peab olema põhjendatud. Lõpptulemust ei pea ta kaugeltki mitte oma sooloetenduseks, vaid tellija ja enda koostöö viljaks. ?Püüan projekteerida nii, et hiljem ei oleks häbi asjatult arhitektina elatud aastate pärast,? kirjeldab ta oma põhimõtteid.

Kaugeleulatuvaid tulevikuplaane end fatalistiks pidav Kirsima seadnud ei ole. Kindlasti tahab ta end akadeemiliselt täiendada, kuid ta ootab tõuget enda seest. ?Selleks ei saa olla kuulutus lehes, et algamas on uus õppeaasta.?

Esimesed kunstiteadmised sai Kirsima Tallinna 7. keskkooli kunstiklassist. Kohe esimeses klassis tuli ka tunnustus ? ta sai üleriigilisel joonistusvõistlusel esikoha oma gua?ijoonistusega pioneerist, kes joodab hobust. Kui ta astroloogiahuvilisest ema koostas sünnikaardi ja see näitas, et poja põhitegemised saavad olema kunstiga seotud, otsustas Kirsima pärast põhikooli lõppu minna Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi ehitustehnikuks õppima, et hiljem arhitektiks saada.

Tehnikumi diplomitööna projekteeris Kirsima oma esimese kortermaja. Tagantjärele saab ta aru, miks kogenud arhitektid tema projekti retsenseerides tükk aega naersid. ?Joonistasin kaks korrust majale ära ja siis avastasin, et kelder jäi tegemata,? meenutab Kirsima. ?Sellest tuli tõeline labürint. Arhitektide hinnang tõi maa peale tagasi.? Tehnikumi lõpetades oli Kirsimal selge, et ta tahab kindlasti just arhitektiks saada. Tallinna Kunstiülikooli arhitektuuriteaduskonda sai ta kohe esimesel katsel sisse.

Ülikoolis hämmastas teda esialgu näiline segadus ja boheemlaslikkus, kuid sellega harjus kiiresti. Kirsima jagab arhitektid kaheks: kunstniku tüüpi ja mittekunstnikeks, kelle hulka tema enda arvates kuulub. ?Minule meeldisid näiteks matemaatika ja teoreetiline mehhaanika, millest paljud aru ei saanud,? selgitab ta enda erinevust oma kursusekaaslastest.

Kõige paremini klappis ta oma kursusekaaslase Hannes Niineväljaga, kellega ta ülikooli neljandal kursusel oma arhitektuuribüroo Kirsima ja Niineväli OÜ lõi. Seal töötavad mõlemad praeguseni. Kirsima meenutab, kuidas esimeste tööaastate lõpud kujunesid tellimuste vähesuse tõttu kurvaks ja et sai isegi töökuulutusi kiigatud. ?Nüüd on aga hakanud mürinal minema ja momendil lõppu ei ole näha.?

Kirsima luges oma paarimehe Niineväljaga artiklit sellest, mida inimesed valesti teevad, et infarkti saada. ?Ega me oluliselt midagi vahele ei jäta, nii et tulevik on selge ? infarkt,? naljatleb Kirsima praeguse töörohkuse üle.

Niineväli iseloomustab oma sõpra ja kolleegi Kirsimad kui äärmiselt kohusetundlikku ja töökat inimest. Neil on tellimused ära jagatud, kumbki otsustab oma objektide üle ja teine annab nõu. Kui Kirsima toetab paarimeest rohkem konstruktiivse osa pealt, siis Niineväli arvab, et tema annab rohkem nõu töö loomingulise poole pealt. Erinevad on nad ka selle poolest, et kui Niineväli töötab hea meelega hommikupoole, siis Kirsima saab end käima alles pärastlõunaks. ?Nii et töötame vahetustega, 24 tundi ööpäevas,? selgitab Niineväli nendevahelist tööjaotust.

Coca-Cola Plaza sildiga valge kinosein pidi esialgsete plaanide kohaselt olema üleni kaetud grafitiga. Arhitekt Andri Kirsima tahtis, et grafiti oleks ehe ja abstraktne, ilma mingi läbiva teemata. ?See oleks olnud imal,? selgitab Kirsima kindla teema mõttetust.

Kino tellija MPDE korraldas ka grafiti tegijate konkursi, kuid MPDE esindaja Lauri Kaare sõnul ei laekunud konkursile ühtegi tööd, mis oleks meeldinud nii omanikele, arhitektile kui ka linnavõimudele. ?Nii otsustatigi potentsiaalsest tüliõunast üldse loobuda,? selgitab Kaare.

Kirsimal on kahju, et grafiti tegemata jäi, sest see oleks olnud ainulaadne sein Eestis. Kirsima ettekujutuses on grafiti tagahoovijoonistus ja seetõttu oleks see pidanud olema võimalikult tsensuurivaba. ?Kui seinale on vaja kirjutada fuck, siis see seal ka on,? kirjeldab Kirsima.

Oli ka idee kasutada grafitiseinal aeglaselt muutuvat, liikuvat valgustust. Siis oleks tekkinud nn basseini efekt, kus pilt oleks visuaalselt pidevas muutumises ning virvendaks vaikselt.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing