Sotside majanduspoliitiline tagamaa

Sotsiaaldemokraatiat on Äripäeva veergudel peetud ekslikult irratsionaalseks maailmavaateks (vt ?Ei sotsiaaldemokraatiale?, 31.05.). Samas suretab Äripäeva enda piiritu usk turujõududesse välja kaine majandusanalüüsi ning tõstab turufundamentalismi juba pisireligiooni staatusesse. Püüan siin anda lühiülevaate majandus- ja ühiskonnateooriatest, samuti avaliku sektori sekkumise vajadustest ja võimalustest.

Majandusteooria võib tinglikult jagada kaheks: klassikaline käsitlus ja keinsistlik käsitlus. Esimene tekkis 18. sajandi lõpus ja selle vaimseks isaks võib pidada Adam Smithi. Teine sündis 1930ndate alguses, peamine ideoloog oli John Maynard Keynes. Esimene tugineb majanduse iseregulatsioonile ? ressursside efektiivne allokatsioon täishõive korral (?nähtamatu käsi?). Teine ei looda majanduse iseregulatsioonile.

Klassikud lähtuvad majanduse stimuleerimisel pakkumispoolest, tööriistana kasutatakse rahapoliitikat. Keinsistid lähtuvad (efektiivsest) nõudlusest, töövahendiks eelarvepoliitika. Klassikud peavad õigeks, et mi-da vähem riik sekkub majandusse, seda parem (passiivne majanduspoliitika). Keinsistid ei pea seda teesi kehtivaks (viljelevad aktiivset poliitikat). Tä-na ei jälgita vähemalt majandusteaduses kumbagi lähenemise pimesi. Mõlemast on arendatud eri teooriaid ja sünteese.

Vabaduse mõistet käsitledes andis panuse parempoolsele ilmavaatele John Stuart Mill. Ta püstitas küsimuse, millal võib ühiskond sekkuda indiviidi vabadusse. Milli arvates pidi mõttevabadus olema 100% tagatud. Tegevust, mis puudutab vaid indiviidi, pole ühiskonnal õigus segada. Sekkuda võib, kui tegevus kahjustab teisi ühiskonnaliikmeid.

Esimesi vasakpoolseid ühiskonnafilosoofe Jean-Jacques Rousseau kirjutas 1762, et ühiskondliku lepinguga kaotab inimene loomuliku vabaduse ja piiramatu õiguse kõigele, mida ihaldab ja suudab saavutada. Kuid ta saab kodanikuvabaduse ja omandiõiguse kõige selle üle, mida ta valdab. Rousseau ühendab ühiskondliku kohustuse ja erahuvi, andes mõista, et ühtki ühiskonnaliiget pole võimalik rünnata samal ajal tervet ühiskonda ründamata.

Selline võrdus on ideaal. Heaolumajandus teooriana vaatleb majandust ühiskondliku heaolu vaatevinklist. Teooria kätkeb endas nii kaasaegseid majanduslikke printsiipe kui sotsiaalseid väärtusi, nagu avalik huvi, turvalisus, õiglus. Üldistatult öeldes tegeleb heaolumajandus turu puudulikkuse mõju uurimisega ühiskonnaliikme sotsiaalsele turvalisusele. Turutõrgete korral on reeglina vajalik valitsuse sekkumine (nt tööpuudus ja inflatsioon).

Eelarvepoliitika on valitsuse üks majanduspoliitilisi vahendeid, mis seisneb avaliku sektori kulutustes ja maksudes. Valitsuse kulutused koosnevad siiretest elanikele ning erasektorilt ostetud kaupadest ja teenustest. Maksude ülesanne on koguda majandusarengu huvides vajalikke ressursse, mõjutada otsusi, paigutada ümber rikkust.

Järelikult ei tegele sotsiaaldemokraadid uue majandusteooria genereerimisega. Teaduslikult tõestatud alustõdesid on ammu enne meid korduvalt edukalt rakendatud. Sotsiaaldemokraadid on ühendanud inimkeskse ühiskonnateooria aktiivse majanduspoliitikaga.

Seega on põhjendamatu väide, et vasakpoolne poliitika on majanduslikult läbimõtlematu, ebaratsionaalne ja ebaefektiivne. Pigem võiks sama väita liberaalse majanduspoliitika kohta, sest see ei arvesta ebavõrdses positsioonis inimeste määratu potentsiaaliga ehk raiskab olulisimat ? inimressurssi.

Ka majandusvallas tegutsedes tuleb mõista, et ühiskonna heaolu ei seisne ainult edukates majandusreformides.