Sama töö eest võrdne palk

07. juuni 2001, 00:00

Mehele-naisele, noorele-vanale, puudega-tervele, kogenud-kogenematule ... sama töö eest sama palk? Tõepoolest! Äärmiselt tore ja humaanne printsiip. Kinnitame seda veel seadusega ja ongi paradiis kehtestatud. Reaalses elus pole asjad siiski nii lihtsad.

Turumajanduses määrab teatavasti kauba hinna selle tarbimisväärtus, kvaliteet, vastupidavus, kestvus, kasutusperspektiiv, riskid, sobivus äriskeemi jms. Inetu küll teatada, aga samad parameetrid määratlevad ka tööjõu hinna tööturul.

Võrdse palga nõue on igati põhjendatud tööde tegemiseks, milles põhitegur on vaid tööjõu hind. Need on kvalifikatsiooni ja olulist ettevalmistust ning teadmisi, töösse pikaajalist sisseelamist ning meeskonnatööd jms mittenõudvad tööd.

Mida laialdasemaid vahendeid kasutab ühiskond ja tööandja töötajate väljaõpetamiseks ning tööprotsessi kaasamiseks, mida rohkem sõltub tööprotsessi edukus sellest konkreetsest töötajast, seda rohkem hakkavad tööjõuturul tema hinda määratlema muud tegurid kui otsese konkreetse tööülesande täitmise eest saadav töötasu. Ning peamine nendest on seotud selle töötaja riskidega.

Võib öelda, et mingitest kriteeriumidest lähtudes maksab tööandja rohkem neile, kel tema arvates on tema ettevõtte suhtes vähem riske, s.t ta loodab sellelt töötaja suuremat pikaajalist panust ettevõtte hüvanguks.

Loomulikult loob tööandja siis neile töötajaile ka põhjalikuma motivaatorite süsteemi. Töötajale makstav töötasu jm motivaatorid kajastavad mitte enam otseselt töö tegemise tasu, vaid suures ulatuses nn perspektiivitasu.

Analoogne olukord on omane ka kindlustus- või pangandustoodete müügil. Millegipärast ei nõua me aga võrdset kindlustusmakset sama kasutusväärtusega puit- ja kivielamule. Lepime ka olukorraga, et erinevate tagatiste taseme korral on meie pangalaenu intresside tase erinev, ehkki äriplaan on igati paljulubav. Miks toimetatakse rikastel turgudel märgatavalt kõrgema kasumiootusega kui stabiilsetel turgudel, ehkki müüdavad kaubad on samad?

Seega võib järeldada, et mingitki kvalifikatsiooni, sisseelamist ja töövahendeid nõudvate tööde tegemiseks palgatud töötajate palk on erinev nendega seotud riskide ja ootuste tõttu. Ja mitte selle tõttu, et tööandja ilmtingimata soovib diskrimineerida naist mehe, noort vana, kogenut kogenematu suhtes.

Paraku on riskide hindamise aluseks ühiskonnas väljakujunenud üldised tõekspidamised, käitumismallid, aga ka ettevõtja isiklikud kogemused ja hoiakud. Ka pangas või kindlustusseltsis hinnatakse kliendi riske ikkagi väljakujunenud keskmiste kriteeriumide järgi, konkreetse isiku omadustel on küllalt väike kaal.

Iseküsimus on see, et naine kel oma füüsiliste iseärasuste tõttu on tööandja silmis kõrgem riskitegur, peaks saama väärilist palka (või lisatasu) laste kasvatamise ja ka kodutöö eest. Tekiks juurde üks dimensioon nn naiskarjääris ning vaidlused sel teemal (ka feminism) kaotaks pinna jalge alt. Kindlasti on nende tegevuste puhul vähegi normaalse motivaatorite süsteemi puhul meeste ?ansid võrdset töötasu saada äärmiselt madalad.

On valdkondi, kus mehele sama töö eest naisega võrdset palka nõuda on absurd ? turg nõuab lihtsalt teistsugust giidi, teenindajat, missi ... Soovides olla edukas, tuleb turu nõuetele vastu tulla.

Aga meie oleme kehtestanud ?võrdse töö eest võrdse tasu? printsiibi seaduse jõuga! Äriprotsessid paraku ei allu eriti hästi direktiivsele reguleerimisele. Tulemus oleks vaid see, et suurema riskitasemega töötajad surutakse tööprotsessist välja või paneb rangelt seadust järgiv firma oma uksed lihtsalt kinni. Ja võibki juhtuda analoogselt Jaapaniga, kus mehele läinud naiste tööprotsessis hakkab kohe ilmnema hulganiselt puudusi. Ja seda peamiselt seepärast, et töötajast lahtisaamiseks tuleb talle lapsehooldustasu maksma hakata. Lisanduksid uue töötaja otsimise ja tööprotsessi kaasamise kulud. Ei ole siin tegu tööandja ebahumaansuse või pahatahtlikkusega, vaid olelusvõitlusega turul püsimise nimel.

Iseküsimus on, kui palju sellise humaanse prinstiibi kehtestamine ühiskonnale maksma läheb, alandades meie ja tõstes kontrollijate ja kehtestajate elatustaset. Printsiibi jõuga rakendamine surub probleemi vaid vaateväljast eemale tekitades suuremaid probleeme mujal ning teisel ajal. Või soovime vaid formaalset seadusandlikku deklaratsiooni?

Vaatamata kõikvõimalikele humaansetele taotlustele ei maksaks turuprotsesse reguleerida neid tundmata ning ?musta? kvalifitseerimata töö lähtekohast. Oma rumaluse (või poliitikute) rumaluse eest tuleb ikka endal (või siis ühiskonnal) kunagi maksta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing