Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ka pensionireformi kriitika kõlbab prügikasti
Riigikogus lugemisel oleva Kogumispensionide seaduse suhtes on kriitikanooli pildunud nii Kindlustusseltside Liit kui ka Äripäev. Viimane ütles ka oma juhtkirjas(vaata
Pensionireformi kava kõlbab prügikasti 01.06.), et väljapakutud pensionireformi kava kõlbab prügikasti. Kuna kohati ületab pensionireformi kriitika igasuguse pensionialase võhiklikkuse piirid, kommenteerin alljärgnevalt kõige sagedamini välja hõigatud puudusi.
Esiteks. Pensionifondi osakute pärimise vajalikkus.
Kindlustusseltside Liit on seisukohal, et pensionifondi osakute pärimise võimaldamine vähendab pensionit, kuna osa kogutud rahast läheb süsteemist välja. Jutuks ei tule asjaolu, et pensionifondi osakud on vara ning pärimise välistamine loob klassikalise vara ümberjagamise mehanismi. Pärimine tulenebki esiteks meie kultuuritaustast, kus kogunenud vara on harjutud edasi pärandama, mitte laiali jagama. Teiseks on pärimisvõimaluse ärajätmise puhul suur oht, et paljud tänase stressipõlvkonna mehed ei osale teises sambas. Selle ohu põhjustab asjaolu, et kõik ei pruugi olla kindlad, et nende vanus väga pikaks kujuneb ning teistele raha kogumist ei pruugi paljud valida. Kui nüüd kriitiline osa meesterahvaid 2.sambas ei osale, kujuneb naiste pikaealisuse tõttu keskmine 2. sambas osalejate eluiga pikemaks ning naisi ootab just väiksem pension.
Teiseks. Väljamaksed nii läbi elukindlustustoote kui fondi.
Praegune reformikava suunab pensioniea saabudes inimese säästud tema poolt valitud elukindlustusseltsi annuiteettootesse, mille puhul makstakse pensioni kuni surmani. Neil, kelle kogunenud varad ületavad kaks rahvapensionimäära kuus tagava annuiteedi sissemakse, võivad ülejäänu võtta välja kas graafikujärgselt fondist või suurendades anniteedi sissemakset.
Siin hirmutatakse jälle ebasoodsa valikuga ehk sellega, et pensioniea saabudes end kehvasti tundvad inimesed ei pruugi annuiteeti valida ning kui põdurad oma raha elukindlustusse ei pane, saavad pikaealised vähem pensioni.
Tähelepanuta jääb, et nii annuiteedil kui graafikujärgsetel väljamaksetel fondist on oma plussid ja miinused. Annuiteet tagab küll väljamaksed kuni inimese surmani, kuid tegemist on jälle klassikalise ümberjaotamisega ? mehed doteerivad naisi ning lühemaealised pikaealisi. Graafikujärgsete väljamaksete puhul on osakud päritavad, kuid raha saab välja maksta tõepoolest kuni keskmise oodatava elueani. Seega tuleks neid väljamakseviise kasutada kombineeritult.
Lõpuks klassika - investeerimisriski võtmine. Pensionireformi kava eriline inimvihkajalikkus avaldub kriitikute sõnul selles, et inimesele ei garanteerita investeerimisriski. Samas ignoreeritakse asjaolu, et väärtpaberite sh. aktsiate tootlus on pikas perioodis olnud alati positiivne. Kui see ei oleks tõsi ja 30 aasta jooksul võiks väärtpaberitega kaotada raha, ei oleks olemas ka pensionikindlustust kui toodet. Keegi lihtsalt poleks nii rumal, et omanikuna investeerida kindlustusseltsi raha sellise toote pakkumiseks.
Kuna pensionikindlustus kui toode on maailmas olemas, leidub järelikult piisavalt elukindlustusseltside omanikke, kes usuvad, et 20-30 aasta jooksul pole võimalik väärtpaberites raha kaotada.
Kriitikutel on jäänud kahe silma vahele ka asjaolu, et pensionivarade puhul on kõige olulisem saavutada elukallidust ületav tootlus. Mida rohkem me tootlust garanteerime, seda suuremaks ajame süsteemi kulud ning seda väiksemaks viime võimaluse, et meie varad teenivad elukalliduse tõusust rohkem. Kokkuvõttes on investeerimisriskist Eestis tehtud 1997. ja 1998.a Tallinna börsi sündmuste taustal tont ning sellega hirmutavad peamiselt need, kes tahavad inimestele müüa katet investeerimisriski vastu.
Kogumispensionide seaduse ümber on olnud parasjagu väitlemist ja see on hea, kuna nii mastaapne reform peabki olema põhjalikult läbi arutatud. See väitlus on nüüdseks kestnud juba kaks aastat ning keegi pole suutnud alternatiivseid lahendusi ära põhjendada.
Minu arvates näitab see, et pensionireformi kava kõlbab ka mujale kui prügikasti, sealhulgas näiteks tagama meie vananevale ühiskonnale jätkusuutlikumat pensionisüsteemi.