Perekond on kõige tähtsam

Ametialaselt klientidega suheldes kannab Pärjamäe alati valget triiksärki ja lipsu, mis on teadlik võte oma imago kujundamiseks. Seepärast on pisut võõristav näha teda kohtumisel Olümpia hotelli kontoris sootuks vabamais rõivais. ?Mõnel päeval saab ka juba mugavamalt liikuda,? põhjendab ta välist muutust, andes ühtlasi märku, et koolitusäri edeneb hästi.

Kuigi see kõlab meie tänapäevases materiaalseid väärtusi ülistavas ühiskonnas nii mõnegi inimese jaoks imelikult, ütleb Pärjamäe, et tema jaoks on kõige tähtsam perekond. Sellele väitele tõestusi otsides loeb ta üles terve rea ühiseid ettevõtmisi, mis on kulmineerunud jalgrattamatkaga Tallinnast Muhumaale. ?Praegu on nooremad pojad sellises vanuses, et viimane võimalus on nendega aktiivselt tegeleda. 15?17aastastel on juba omad sõbrad ning ettevõtmised, pere jaoks jääb neil järjest vähem aega. Veel vanematel lastel kujuneb aga hoopis oma elu, kus isa-ema enam niipalju kaasa ei räägi.?

Pärjamäe perekond on kuueliikmeline. Abikaasa Riina töötab müügijuhina ja tema kohta ütleb pereisa muhedalt, et pärast lastega aastaid kodusolemist tuli naist tagant utsitada, nüüd aga ei tea, kuidas tööhoogu maha võtta. 13 aastane Mikk, 12 aastane Karl ja üheksane Johan on need, kellele pööratakse kõige rohkem tähelepanu. Kuuendaks pereliikmeks on koer, kes toodi majja laste soovil, ent on nüüd peamiselt isa kantseldada. ?Olin koera peale tegelikult allergiline, aga siis otsustasin, et enam ei ole ja jagasime looma eest hoolitsemise poistega omavahel ära. Nüüd on juhtunud nii, et peamine koerasõber olen ikkagi mina,? kirjeldab olukorda Pärjamäe ja tunnistab ausalt, et hommikuti koeraga jooksmas käia ei viitsi.

Küsimusele, kuidas näeb välja tema tavaline päev, vastab Pärjamäe, et esimene pool sellest on üsna tavapärane. Kõigepealt lapsed kooli, siis kontorisse, kus möödub enamik päevast.

?Peale tööd on aga palju asju, mida teen. Aastate jooksul on kogunenud mitmeid hobisid. Iga päev tegelen millegi erinevaga. Enamasti on hobid seotud kehakultuuriga, kuna töö on suuresti vaimne ja niiöelda ühe tooli või ruumi küljes kinni. Peale tööd püüan liikuda ja seeläbi asju tasakaalus hoida. Käin jooksmas, sõidan rattaga, mängin tennist. Külastan regulaarselt spordiklubi.? räägib Pärjamäe.

Suviti sõidab mees purjelauaga. Varasematel aastatel Muhus, nüüd Pirital. Kui olud lubavad, saab meelt lahutada mootorrattasõiduga. ?Mootorratas on minu viimase aja avastus. Nooremana ei olnud mul tehnikahuvi, aga nüüd sõidan rattaga mõnikord isegi Viljandisse ema vaatama. Uurisin tükk aega, mis mootorratta mõte on ja leidsin hea põhjenduse internetist, ühe USA klubi leheküljelt: neli ratast liigutavad sinu keha ühest punktist teise, aga kaks ratast liigutavad sinu hinge. See on täitsa õige. Mootorrattaga sõites tunned liikumisest tõelist naudingut. Samalaadne on purjelaud. Ma ei ütleks, et kasutan seda treeninguks, vaid purjelauaga merele minnes saavutan parema emotsionaalse seisundi ja tunnetusliku kooskõla loodusega,? põhjendab Pärjamäe.

Hobid on Pärjamäel seetõttu mitmekülgsed, et saavutada sisemist tasakaalu. Ainult metsajooks tema arvates ei aita, kombineerida tuleks erinevaid huvisid. Mõnikord on parim rattasõit, teinekord purjelaud.

?Meie ümber on palju sotsiaalset stressi, aga lõplikult sellest vabaneda pole võimalik. Ainus tee on see, et lepitakse vähemaga ja saadakse aru, et tõeline väärtus on minu enda sees ja lähedastes inimestes, mitte elu materiaalses küljes. Loomulikult peavad esmased vajadused olema rahuldatud, kuid inimesed, kes omavad rohkem, ei ole selle tõttu reeglina õnnelikumad. Õnn saavutatakse siiski läbi iseenese ja lähedaste inimeste,? tutvustab Pärjamäe oma põhimõtteid.

Mida siiski teha, kui inimene tunneb, et peaks olema rohkem raha? Kui on oluline oma materiaalse seisundi parandamine ja see on prioriteediks järgneval kümnel aastal, siis peaks Pärjamäe arvates läbi mõtlema, millised võimalused inimesel raha teenimiseks on. Kas ta peab karjääri tegema, midagi juurde õppima, oma äri asutama või midagi muud ette võtma. Loteriipiletite ostmine ei vii elu edasi.

Isikliku raha kasutamise juures peab Pärjamäe mõistlikuks seda, et osa rahast tuleb alati kõrvale panna, investeerida, ja olla valmis halvemateks päevadeks. Kõike ei tohi ära kulutada. ?Miks me raha teenime on see, et saavutada järjest suuremat vabadust ja sõltumatust ning majanduslikku kindlustunnet. Selle saavutab siis, kui kõike ära ei kuluta.? räägib Pärjamäe.

Kuigi mees on praktikas ellu rakendanud hulga mõistlikke põhimõtteid, ei ole ta senisaavutatuga rahul. ?Ma ei tea isegi, mis amet mul täna on. Kui ütlen mõnes seltskonnas, et olen juhtimistreener, jäävad inimesed imelikult vaatama ja rohkem enam midagi ei küsi,? lõpetab Pärjamäe naljatades.

___________________________________________

Väga paljusid koolituspõhimõtteid saab rakendada eraelus. Samade põhimõtetega, millega arvestatakse tööl ja karjääri planeerimisel, võib edukalt parandada ka isiklikke väljavaateid.

Selleks, et elus tasakaalustatud seisundit saavutada, on vaja pikaajalisi eesmärke. On vaja omada visiooni oma tulevikust. Mida ma tulevikult tahan saada? Kõige lihtsam on see, et mõelda 10 aastat ette. Küsida endalt, et kui kümne aasta pärast hommikul üles ärkan, millises seisundis siis tahaksin olla? Kas soovin olla rikas mees või intellektuaal või ühiskonnas tuntud ja tunnustatud või lähedaste poolt ümbritsetud või tahan olla heas füüsilises vormis jne?

Selleks, et tasakaalu saavutada, tuleb läbi mõelda, mis siis tegelikult on oluline. Kui oluline on olla hästi rikas, siis peab kusagil mujal järele andma ja rahasaamiseks kõvasti vaeva nägema. Tavaliselt jäävad sellisel juhul kõrvale sõbrad, perekond, hobid.

Kui nii mõelda ja endalt pidevalt küsida, siis enamik inimesi leiab, et rikkus ja järjest suurenev soov omada asju pole elus kõige tähtsamad ja leiavad mõistliku lahenduse oma elu korraldamiseks.

Autor: Margus Sanglepp