Vabadus kapitalismi ja sotsialismi vahepeal

Üha enam näikse me kõik nõus olevat sellega, et sotsialismi mudel NSV Liidu stiilis ei töötanud ja et kapitalism selle ?puhtalt? liberaalses mõttes võib anda tulemuseks riigi, milles keegi ennast hästi ei tunne (vaesuse suur osakaal, rikkuse ülimalt ebaühtlane jaotus, kriminaalsuse ääremail arenev edukas äripraktika jne.).

Siit siis paratamatud ?kolmanda tee? otsingud ? Galbraith?i konvergentsiteooriast alates ja Tiit Vähi ?sotsiaalse turumajandusega? lõpetades. Ja kuigi ühtegi neist ?kolmandatest? teedest pole leitud ega leitagi, on heaks uudiseks see, et 21. sajandi alul kaob probleem iseenesest: kui filosoofilised peensused kõrvale jätta, siis tähendab ühiskonna siirdumine post-modernsesse ajastusse vanade antipoodide (töö ja kapital, liberalism ja sotsialism, koalitsioon ja opositsioon, parem- ja pahempoolsus, linn ja maa, metropol ja koloonia) kas kadumist või vähemalt olulist muutumist.

Arvutikasutajal on ükskõik, kus, millisena ja kuidas näeb välja e-kaubamaja, millest tehakse ost ja e-raamatupidaja võib oma teenust osutada ühtviisi nii samas majas istudes kui ka tuhandete miilide taga mägikülakeses elades... kui soovi on.

Kui võtta kaasaegseid arenguid moodsa majandusteooria seisukohalt (näit. institutsionaalne ökonoomika ja Douglas North, Nobeli majanduslaureaat), siis väärtuse kasvu suurima osa annavad nn. vahenduskulud (transactional costs) ? kauba hinna kasvava osa moodustavad palgad-honorarid juristidele, manageridele, litsentsimaksud patendi- ja copyright?ide hoidjaile, reklaami ja PR-tegijaile jne. Ning ühena nende hulgas toimivad ka nn standardiseerimise kulud, mis on oma vanalt olemuselt puhtalt sotsialistlik-riiklik moodustis (NSVL majanduse funktsioneerimise üks alus oli GOST!).

Väheke sügavamasse keskikka jõudnud inimesed mäletavad aegu, mil arvutitundmine eeldas vastavate ?arvutikeelte? tundmist ja enamlevinuid oli sadakond. Täna aga saab 5aastane jõmpsikas oma mängud mistahes arvutil mängitud tänu sellele, et on olemas Bill Gates ja Microsofti impeerium ? nende monopoolsele lähedane seisund tähendab programmide-keelte vastastikust sobivust, aga ka suurt poliitilist võimu. Maailma muutumine ?väikeseks? tähendab kaablite ja modemite, antennide ja sageduste, pistikute ja ei-tea-mille-kõige-veel sobivust ja sobivuse saavutamine tähendab paratamatult võimu.

Liberalismi klassikud on tähelepanu juhtinud sellele, et tegelikult on sotsialismi ja üksiksisiku vabaduse piiramise pooldajaiks majanduslikult just suured, monopolidele lähenevad majandusühendused (Microsofti toetas Clinton, Motorola oli seotud Bush-vanemaga, ?Wandereri? ja ?Indiani? mootorrattad Reagan?iga jne.). Coase?i firmateooria järgi ongi firma see üksus, kus väärtuste vahetus toimub plaanimajanduslikul ja mitte turulisel alusel (firmasisesne käive tähendab, et koostetsehh ei ?osta? osi oma firma allastutuselt, vaid saab nad n.ö tasuta). Seega arvata just suurpankureid või suurärimehi automaatselt kapitalistliku vabaduse pooldajaiks pole õige. Vaatame tagasi omadelegi kogemustele: sellele üliinimlikule tempole, millega on püütud lahti saada raudteest (mitahes tümikast ?eksperti? appi võttes!), pankadest, energeetikast on vaid üks seletus ? antud firma väljaviimine konkurentsi alt ja selle muutmine suurema firma (sotsialistlikult) juhitud allosaks.

Poliitiline vahefaktor (vajadus arvestada konfliktsete poliitiliste huvide ja vastumängudega) ei tee ses olukorras muud, kuid vaid suurendab juba niigi suuri transaktsioonilisi kulusid. Poliitilise samasuse eeldusel oleks ?Mogila? Mõisa asemel ja Lao Laari asemel maksumaksjale ja tarbijale kasulikum (ning mis Laosse puutub, vähemalt ekraani tasemel ? siis ka Eestile esinduslikum, sümpaatsem ja intelligentsem variant!) ja vähendaks paljudegi kaupade ja teenuste hindu. (Kuipalju meil siis Eestit alles jääks, on teine küsimus. Kuigi fakt on ka see, et Eesti parimaks politseijõuks on ESS ja meie rahvuslikuks postiasutuseks ? Federal Express.)

Seisame mingi veel väga seletamatu ja väga uue maailma künnisel, mille kontuuridki alles aimuvad (seetõttu tundub ülepeakaela ja kõvasti-kõvasti kinniseotud silmadega Euroliitu tormamine veelgi ohtlikumana!), kuid leppigem vahepealseks vähemalt selle tõega: meie iseseisvuse ja kodanikuvabaduse majanduslikuks aluseks on keskmine- ja väike ettevõtlus, kellel puudub üksikuna poliitilise kontrolli haaramise võimalus ja kes on demokraatlik tänu konkurentsisuhete olemsolule omavahelistes suhetes.

See on üldistus ja ei välista erandeid ega ütle midagi konkreetsete inimeste ja firmade kohta: väike- ja keskkapital tõi võimule nii Hitleri kui ka Lenini ja monopolistlikest koondistest (küll mitte alati nende eneste initsiatiivil vaid kohtu abiga) on sündinud vabalt konkureerivaid turge (Microsoft?i ja Mama-Bell?i lõhustumised USA-s!).