Euroraha koputab uksele

Ajal, mil Kodu-Eestis vaieldakse Euroopa Liiduga liitumise vajalikkuse ja võimalikkuse üle ning proovitakse selgusele jõuda, mida peaks tädi Maali Euroliidust teadma, toimuvad Euroliidu siseselt kiired arengud, mis ei jäta oma mõju avaldamata ka ELi kandidaatriikide majandusele.

Nimelt läheneb lõpusirgele Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) loomise III etapp ning alates 2002. aasta 1. jaanuarist tuleb EMUga liitunud 12 Euroopa riigis käibele euro sularaha, mis hakkab asendama seniseid liikmesriikide rahvusvaluutasid.

Kuna tegu on sedavõrd olulise muudatusega Euroopa senises rahasüsteemis ning euro käibeletulek puudutab rohkem kui 300 miljoni inimese igapäevaelu, siis on rahaliidu liikmesriigid alustanud ulatuslikku ettevalmistustööd tagamaks sujuvat üleminekuprotsessi.

Siiani on aga vähem tähelepanu pööratud sellele, millist mõju omab uue rahaühiku käibeletulek rahaliidust esialgu vee välja jäävate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (sealhulgas ka Eesti) rahaturgudele. See küsimus oli üheks põhiteemaks Euroopa Pangandusföderatsiooni assotsieerunud liikmete aastakoosolekul, mis toimus 26.-28. mail Ljubljanas.

Koosolekul esinenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pangandussektori esindajate sõnavõttudest jäi mulje, et valmisolek euro tulekuks on riigiti vägagi erinev ning hinnangud olukorrale varieerusid päris tugevalt.

Mõnede analüütikute arvates pole euro näol tegu millegi drastiliselt uuega (oma rahvusvaluuta jääb ju käibele), teiste arvates tuleb aga teha ulatuslikke ettevalmistusi vältimaks ebameeldivaid tagajärgi kui peaks tekkima ajutine euro sularaha nappus ning pikad järjekorrad rahavahetuspunktide uste taga. Üheks võtmeküsimuseks kujuneski see, kuidas hinnata adekvaatselt tulevast nõudlust euro sularaha järele, mis sõltub suuresti sellest, kui suured on mingi riigi kodanike poolt kodus hoitavad eurotsooni valuutades nomineeritud sularaha varud.

Kuna ametlik statistika nn. sukasääres hoitavat raha ei kajasta, tuleb selles küsimuses toetuda paljuski eksperthinnangutele.

Prognooside kohaselt kujuneb euro sularaha nõudlus suhteliselt suuremaks näiteks sellistes riikides nagu Poola ja Türgi, kus elanikel on kombeks hoida oma säästusid välisvaluutas.

Türgi puhul on see ka igati mõistetav, kuna riigi pikaajalise ekspansiivse rahapoliitika tõttu, kus eelarvedefitsiiti kaeti üha uute liiride emiteerimisega, kaotas kohalik raha oma klassikalise väärtuse säilitaja funktsiooni ja selle võttis üle Saksa mark.

Mõnedes riikides, kus kodus sularahas hoitavate säästude osakaal on suhteliselt suur (nt Sloveenia), on kavandamisel spetsiaalsed strateegiad ja PR kampaaniad, mis peaksid aitama vähendada suurt euro sularahanõudlust üleminekuperioodil.

Nende strateegiate põhisisuks on pakkuda elanikele soodsaid hoiustamise tingimusi ning stimuleerida sel teel seni kodus seisnud säästude deponeerimist panka (eurotsooni valuutades nomineeritud hoiused arvestatakse automaatselt ümber eurodeks vastavalt fikseeritud vahetuskursile).

Mis aga puudutab Eestit, siis nii nagu mitmetes teisteski Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, mille majanduspoliitika põhineb tasakaalustatud eelarvel ning rangel rahapoliitikal, on riigi elanike poolt kodus sularahas hoitavate välisvaluutas nomineeritud säästude osakaal suhteliselt väike.

Seega pole Eestis ette näha erilisi probleeme seniste eurotsooni valuutade eurodeks vahetamisega 2002. aasta algul. Nii nagu kõiki teisi välisvaluutasid, saab ka eurosid igast pangakontorist vabalt osta.