Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigivastutuse seadus tuleb tööle panna
7. juuni Äripäevas ilmus Inge Rumesseni artikkel
?Riigivastutuse seadus tööle ei hakka". Tahaksin sellega seoses anda mõned omapoolsed selgitused.
Eesti Avaliku Halduse Instituudi poolt korraldatud riigivastutuse foorumil oli esmakordselt ajakirjanike, advokaatide ja ametnike laiema tähelepanu all 1. jaanuaril jõustuv Riigivastutuse seadus.
Neljapäevases Äripäevas on rõhutatud foorumil osalenud vandeadvokaat Aivar Pilve väidet, et uus seadus ilmselt tööle ei hakka. Advokaat Pilve peamine kriitika oli suunatud sätte vastu, mis seab ametniku vastutusele võtmise sõltuvusse tema süüst. Foorumist osavõtjaid huvitas suuremalt jaolt küsimus, kuidas karmistada poliitikute ja kõrgemate riigiametnike vastutust. Riigivastutuse seaduses on see teisejärguline küsimus.
Seaduse põhiülesanne on hüvitada kodanikule ametniku poolt tekitatud kahju. Just kartuses, et alati ei õnnestu välja selgitada konkreetset süüdlast, kohustab uus seadus inimesele kahju hüvitama riiki, mitte konkreetset ametnikku.
Kodaniku ja riigi vahelises vaidluses pole oluline, kas ametnike seast leitakse konkreetne süüdlane või mitte. Kui inimesele on kahju hüvitatud, tegeleb riik juba edasi süüdi oleva ametiisiku otsimisega ja temalt kahju sissenõudmisega.
See protseduur ei puuduta enam kannatanut. Tõsi, kodanikku kui maksumaksjat kurvastab ka olukord, kus riik on pidanud hüvitama ametniku käe läbi tekitatud kahju, kuid ringkaitse vms tõttu ei võeta süüdlast vastutusele. Siin peavad aga oma rolli täitma teenistuslik järelevalve, asutuse siseaudit, Riigikontroll. Ükski seaduseparagrahv ei rakendu iseenesest. Uus seadus annab aga piisava juriidilise baasi.
Riigi vastutus ei tähenda, et igaüks, kellele mõne ametiasutuse töös miski ei meeldi, võiks asuda miljoneid sisse kasseerima. Vastutusele on seatud piirid. Hüvitust võib nõuda vaid inimene või äriühing, kelle seadusega kaitstud õigusi on asutus rikkunud ning ainult sellise kahju eest, mille ärahoidmine oli riigi võimuses.
Kui kahju on võimalik kõrvaldada odavamate vahenditega, näiteks asutuse otsust kohtus vaidlustades, tuleb kasutada just sellist vahendit.