Iirlased näitasid oma allumatust ELi diktaadile

Iirimaal 7. juunil referendumi tulemuseks polnud pelgalt ?ei? ütlemine Euroopa Liidu Nizza-lepingule. Iirlased ütlesid ?ei? Brüsseli kasvavale vahelesegamisele Iirimaa majanduspoliitikasse.

Euroopa Liidu Komisjon, Euroopa Keskpank ja liikmesmaad on viimase aasta jooksul korduvalt kritiseerinud Iiri majanduspoliitikat ning taotlenud selle suuremat kooskõlastamist ELi majandus- ja rahaliidu nõuetega ning siseturu poliitikatega.

Brüssel ei soovi enam toetada iirlaste iseseisvat ja väga edukat majanduspoliitikat. Kardetakse, et iseseisvat eelarvepoliitikat hakkavad tegema ja euro najal tarbimist suurendama ka Kreeka, Hispaania või Portugal. See ohustaks euro tugevust.

Iirimaa kritiseerijate esirinnas olid eelkõige Saksamaa rahandusminister Hans Eichel ja Euroopa Keskpanga president Wim Duisenberg, kes veel kolm kuud enne referendumit soovitasid ELi ministrite nõukogul võtta vastu meetmed inflatsiooni ohjeldamiseks Iirimaal.

ELi rahandusministrid võtsidki vastu otsuse, millega soovitati Iirimaa valitsusel piirata avalikke eelarvelisi kulutusi, lükata edasi maksureform ja suunata majanduskasvust tulenevad täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi.

ELi komisjoni kohustati ministreid regulaarselt informeerima arengutest Iirimaa eelarve ja inflatsioonitasemega. Iirimaale tehtud märkused rahaliidu toimimise reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mida euro kasutuselevõtu järel on liikmesriikidele tehtud.

Nüüd on Iirimaa valitsus tänu referendumile saanud rahvalt mandaadi iseseisva poliitika jätkamiseks ning mitte allumiseks ELi soovitustele. Samas tuleb aga enda peale võtta vastutus, Brüsseli ja teiste liikmesriikide surve ELi laienemise pidurdamise eest. Küsimus on ka selles, kas Brüssel jätkab avatud ja liberaalse majanduspoliitika piiramist ja allutamist ELi rahandus- ja majanduspoliitikale või lõpetatakse sekkumine Dublini eelarve- ja maksupoliitika elluviimisse.

Iirimaad ei saa süüdistada suures välisvõlas, tulude alalaekumises või maksurahade raiskamises nagu paljusid teisi liikmesriike. Vastupidi Iiri majanduse konkurentsivõime on esimese kümne riigi hulgas maailmas. Sellest hoolimata seisavad Brüsseli ja Dublini poliitikutel ja ametnikel ees vaidlused maksustamise küsimustes, kus Iirimaal on säilinud mitmed kõrvalekalded ELi maksupoliitika põhimõtetes. Brüssel jälgib ühisturu ja konkurentsi ebapiisava toimimise argumente kasutades kiivalt maksupoliitika harmoniseerimist nn maksupoliitika heade tavade koodeksi alusel. Iirimaa suhteliselt madalad maksumäärad on paljudele pinnuks silmas. Kui Iirimaal õnnestub tõestada, et madalate maksude tingimustes on võimalik pakkuda kvaliteetset avalikku teenust, siis võib see mõjutada teisi riike makse alandama. Vastupidisel korral läheb Iiri kaasa ELi komisjoni püüdega makse harmoniseerida.

Raske on ennustada, millega konflikt lõpeb ja kellel on õigus. See sõltub edasistes arengutest Iirimaal. Eelkõige sellest, millega lõpeb juba üle kümne aasta kestnud kiire majanduskasv? Kas Iiri suudab jätkata iseseisvalt ja alandada inflatsiooni või on õigus Brüsselil ja Iiri majandus vajub USA majanduses toimuvast mõjutatuna kriisi nagu juhtus Eestiga peale kriisi Venemaal.

Iiri rahvusliku majandusprogrammi elluviimise tulemuseks võib olla nii triumf kui ka fiasko. Igal juhul saab see tulemus teenäitajaks paljudele teistelegi väiksematele liikmesriikidele, kes soovivad ellu viia Brüsselist erinevat majanduspoliitikat.

USA igaaastased otseinvesteeringud Iiri majandusse on ca kolm korda suuremad kui ELi kõik abifondid kokku. Kuna Iirimaa majandus on tihedalt seotud USA majandusega, siis võib teha isegi järelduse, et ELi laienemise ja Eesti liitumise küsimuse võti võib olla hoopis jänkide käes. Kui USAs taastub majanduskasv ja suureneb tarbimine, läheb ka Iirimaal hästi ilma Brüsseli surve ja abita. Kui USA majandus aga ei kosu, läheb kriisi tõenäoliselt ka Iirimaa.

Igal juhul on iirlastel põhjust hakata rohkem süüdistama Brüsselit, mis omakorda võib tuua kaasa isegi ELi idasuunalise laienemise blokeerimise mingiks ajaks. Seega tasuks Eestis mitte üksnes iirlaste jalgpallil, vaid ka poliitikal põhjalikum pilk peal hoida ja jälgida hoolikalt sündmuste ja europoliitikate arengut Iirimaal