Pandikiri ? odav laen ja riskivaba investeering

Hiljuti sotsioloogiliste uuringute firma Saar Poll läbi viidud uuringu kohaselt peab üle poole küsitletutest olulisimaks laenutingimuseks madalat intressi. Veerand küsitluses osalenutest arvas, et kõige olulisem on pikk laenu tagasimaksuperiood. Pangad pakuvad klientidele küll kõikvõimalikke uudislaenutooteid, kuid lähemal uurimisel selgub, et väiksema või keskmise sissetulekuga inimestel pankade laenuosakondadesse asja pole.

Hiljuti võttis riigikogu vastu valitsuse algatatud otsuse ?Eesti Vabariigi võlakirjade emiteerimine?, mis näeb ette emiteerida Eesti Vabariigi viieaastase tähtajaga fikseeritud intressiga võlakirju mahus 100 miljonit eurot (1 564 664 000 kr). Võlakirjad emiteeritakse rahvusvahelistele finantsturgudele nn. suunatud emissioonina. Seega võib Eesti väikeinvestor kõige riskivabamat väärtpaberit ? riigivõlakirja ? vaid teistelt turgudelt kalli hinna eest osta.

Odavama hüpoteeklaenu saaks kätte ja praktiliselt riskivaba investeeringu saaks teha, kui meil oleks krediidiasutus, mis võiks seaduse kohaselt emiteerida nn pandikirju, mis oleksid hüpoteekidega tagatud (hüpoteeklaenude andmise õigus on krediidiasutustel juba praegu).

See tähendab, et krediidiasutus annab teatud reegleid järgides hüpoteeklaenu ja refinantseerib ennast läbi pandikirjade emiteerimise, kusjuures võlakirjades tulenevad nõuded krediidiasutuse vastu on tagatud hüpoteekidega, mis on seatud väljastatud laenude tagatiseks.

Krediidiasutuse pankroti korral eraldatakse hüpoteegid pankrotivarast ning pandikirja omanikud saavad oma pandikirjast tulenevad nõuded rahuldada nende hüpoteekide arvel.

Pandikirjade reiting (usaldusväärsus) on sama kõrge kui riigivõlakirjadel ja Euroopas soovib iga investor neid oma väärtpaberiportfelli. Pandikirja puhul on oluline ka see, et tal on vähemasti Euroopas väga võimas kauplemisturg. See tähendab võimalust igal ajal pandikiri ära müüa või selle kaudu uus investeering teha.

Kuigi Euroopas puudub ühtne pandikirja standard, on sätestatud miinimumstandard, mille kohaselt peab pandikiri olema krediidiasutuse võlakiri, selline krediidiasutus peab asuma Euroopa Liidus ja ta peab olema allutatud vastavale järelevalvele.

Oluline on siin ka see, et pandikirjade emiteerimisest saadud raha võib investeerida ainult kindlaksmääratud kvaliteetvarasse.

ELi õiguse kohaselt peavad liikmesriigid teavitama Euroopa Komisjoni pandikirjadest, mis vastavad kehtestatud miinimumnõuetele.

See tähendab omamoodi Euroopa Komisjoni poolt antud kõrget reitingut. Eelmise aasta andmetel on sellistest pandikirjadest teavitanud Saksamaa, Taani, Austria, Prantsusmaa, Hispaania ja Luxembourg. Kindlalt võib väita, et nendele nõudmistele vastavad ka Soome, Itaalia, Belgia ja Iirimaa vastavad pandikirjad. Eelmise aasta andmete kohaselt ei vasta miinimumnõuetele Portugali, Hollandi, Rootsi ja Hollandi vastavad pandikirjad. Samadel andmetel puuduvad pandikirjad Suurbritannias.

Miinimumstandarditele vastavad pandikirjad (erisusega, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused ei asu ELs) on olemas ka kandidaatriikidel. Loetellu mahuvad meie lähinaaber Läti, Poola, Tsehhi, Slovakkia, Ungari.

Seega ühendab pandikiri endas võimalust saada odavat hüpoteeklaenu ja teisest küljest pakub investoritele üle maailma võimalust investeerida tihtipeale riigivõlakirjaga võrdse reitinguga väärtpaberisse.

Usutavasti on need kaks asjaolu piisavad, et mõelda pandikirjade seadustamisele ka Eestis. Me saaksime neid kasutada näiteks elamu- või põllumajanduses, aga teisteski rahanappusest või eelistuste seadmistest johtuvalt praegu alafinantseeritud valdkondades.