Inkassokulud peab kandma sissenõudja

7. juuni 2001 Äripäevas ilmus artikkel, kus Eesti ühe inkassofirma juhi sõnul peaks võlgnik kinni maksma viivitusega seotud kulud (vt. Inkassokulud peab tasuma võlgnik). Seejuures viidatakse Soomes kehtivale seadusele, mille kohaselt peab Soome võlgnik inkassofirma ärikasumi (loe: sissenõudmisega seotud kulud) kinni maksma. Eesti ühiskonna jaoks oleks Soome seaduse regulatsioon pigem takistav ja segav nähtus.

Tsiviilkoodeksi §222 näeb ette üldise nõude, et kui võlgnik ei täida kohustust või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Kahjude all mõistetakse ka kreeditori tehtud kulutusi.

Selline üldsõnaline regulatsioon annab võimaluse esitada muidki nõudeid sissenõude kulude hüvitamise sildi all. Enamuse võlgnike õigusalane ettevalmistus teeb võimalikuks taoliste lisanõuete eduka rahuldamise. Tegelikult on sellesisulised nõuded kui mitte seadusevastased, siis vaieldavad kindlasti. Ja vaidlustamise aluseid leidub mitmeid.

Tuleks selgitada, mida mõeldakse seaduses kasutatud sõna ?kulutused? all? Kas kulutuste mõiste hõlmab ainult sellised kulutusi, mida isik peab vastavalt seadusele kandma teatud toimingute või teenuste eest nagu riigilõivud, notaritasud jne, või mahuvad kulutuste mõiste alla ka igasugused tasud, mida üks pool peab teisele poolele maksma vastava lepingu alusel? Viimatinimetatud kulutused ei tohiks mahtuda seaduses sätestatud kulutuste mõiste ehk kahjude alla.

Inkassofirma ja tema kliendi vahelised kokkulepped sissenõudmistasu olemasolu ega selle suuruse kohta ei saa mõjutada võlgnikku ehk kolmandat isikut. Kahe isiku vaheline kokkulepe tekitab õigusi ja kohustusi ainult kokkuleppivatele isikutele endale. See asjaolu, et kahe isiku kokkuleppest tulenevad õigused ja kohustused laienevad ainult kokkuleppivatele isikutele endale, on esmane tsiviilõiguslik põhitõde.

Vastupidine seisukoht halvendab võlgniku olukorda. Sissenõude menetlus ei tohi reeglina halvendada ega kahjustada võlgniku seaduslikke huve.

Võlgnik peab tasuma võla, milleks ta on kohustatud, kuid nimetatud kohustusest ei saa tuletada automaatselt uut kohustust hüvitada sissenõude menetlusega seonduvad kulutused, mille tekkimise ja suuruse on oma suva järgi kindlaks määranud inkassofirma ning viimase klient. Vastasel korral loodaks teenimisvõimalus, kus omavahelise kokkumängu kaudu on võimalik võlgnikult raha välja pumbata.

Lisaks eeltoodule võiks esitada veel küsimuse, et kas kliendi poolt oma lepingulise kohustuste täitmist, mis seisneb inkassofirmale nn teenustasu maksmises, saab üldse käsitleda kahju tekkimise alusena?

Põhjendatum tundub olevat eitav vastus, sest üldjuhul käsitletakse kahju tekkimise alusena õigusvastast tegu, mida aga lepingulise kohustuse täitmine, aga kuidagi olla ei saa.

Inkassofirmadele makstav tasu on olemuselt kokkuleppe teel kindlaksmääratud summa teenuse saamise eest. Näiteks juuksurile makstakse teenustasu, kandes seeläbi kulutusi, kuid vaevalt et neid kulutusi püüaks keegi meist kahjuna käsitleda. Miks siis peaks kahju mõiste alla mahtuma inkassofirmale makstav teenustasu?!

Kui kulutuste hüvitamise kohustust soovitakse pidada põhjendatuks, tuleb enne lahendada mitmedki küsimused. Esiteks peavad kulutused olema reaalselt kantud. Sellele viitavad ühelt poolt tsiviilkoodeksi § 222 lg 2, teisalt aga kulutuste olemus. Ei saa rääkida kulutuste olemaolust, kui isik neid kandnudki ei ole.

Hüvitamisele kuuluvad ainult tõendatud kulutused. See tähendab, et kui muuhulgas nõutakse ka sissenõude kulude hüvitamist, tuleb eelnevalt tõendada asjaolu, et klient on nõutava summa juba ette ära maksnud. Iseasi on, milliseid dokumente lugeda tõenditeks kulutuste kandmise kohta.

Kuna tänapäeval toimuvad rahaülekanded reeglina pankade kaudu, tuleks käsitsi kirjutatud kassa sissetuleku orderites kahelda. Rahaülekande dokumendiks on üldjuhul panga maksekorraldus. Enne kulutuste hüvitamist tuleb lahendada küsimus kulutuste vajalikkusest, põhjendatusest, sissenõutavate kulutuste suuruse mõistlikkusest ja siin ei saa olla aluseks inkassofirma hinnakiri.