Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Investeerimisfond vähendab riske
Väikeinvestori võimalused on omale portfelli koostamisel piiratud. Mõnede üksikute eri ettevõtete aktsiate ostmisel näiteks ei ole riskid küllalt hajutatud ning ühe aktsia järsk kukkumine võib portfelli väärtust vägagi palju kahandada. Kui aga investor peaks soovima luua portfelli, kus riskid on hajutatud eri riikide väärtpaberiturgude ja paljude ettevõtete vahel, saavad takistuseks teenustasud. Lisaks sellele võib investeerimises alles esimesi samme tegev investor oma kogenematuse tõttu ka rahaliselt üpriski kalliks kujunevaid apsakaid teha. Eelkirjeldatud probleemide lahenduseks on raha paigutamine investeerimisfondi.
Investeerimisfond on sisuliselt investeerimisportfell, mille koostab spetsiaalne ettevõte ehk fondivalitseja, kasutades selleks (väike)investorite raha. Fondi osaku ostmise teel raha paigutanud investor saab osaluse investeerimisportfellis, mille riskid on hajutatud ning mida juhivad professionaalid vastavalt kindlaks määratud investeerimispõhimõtetele. Investori jaoks on fondi osak ka likviidne ehk selle saab kiiresti rahaks muuta.
Investeerimisfondide tegevus on ka seadustes väga rangelt reglementeeritud ning riiklik väärtpaberijärelevalve hoiab fondidel pingsalt silma peal. Lisaks muule positiivsele muutub investorile lihtsamaks ka oma investeeringu jälgimine, sest fondid esitavad investoritele perioodiliselt aruandeid sellest, kuidas fondil on läinud.
Fondide puhul kehtib aga paraku ka kuldreegel ? mida väiksem risk, seda väiksem tulu. Lisaks peab investor arvestama sellega, et tal tuleb fondivalitsejale maksta fondi portfelli haldamise eest haldustasu.