Millele pöörata tähelepanu loodusfotode tegemisel?

Kõik fotograafiaõpikud on täis pikki peatükke kompositsioonist, valgusest, tehnikast, filmidest, avaarvust, säriajast jms. Kõik see tehniline teave on vajalik, kuid see pole põhiline. New Yorgi Fotograafia Instituudi koduleheküljel on hea pildi tegemiseks kolm lihtsat õpetust: 1) tunne oma pildistamisobjekti; 2) koonda oma tähelepanu sellele objektile; 3) lihtsusta. Need kolm õpetust on tegelikult kõige olulisemad ja kogu fotograafias universaalsed.

Pildistatavat tundmata ja tajumata on hea pildi tegemine raskem kui eelmisel aastal rannaliiva pudenenud viiesendist otsida. On võimalik teha tehniliselt täiuslikke fotosid, kuid kui fotograaf ei oska pildistatava olemust edasi anda, ei hakka ükski pilt elama. Samuti ei tohi olla pildil midagi liigset, mis põhiobjektilt tähelepanu eemale juhiks.

Looduspiltide tegemise juures on üks omapära ? looduspilte pole võimalik lavastada. Seega, pildistatava tundmine, oskus teda üles leida on olulisim nõue. Samuti peab olema hea tunnetus, et just nüüd on õige hetk fotoaparaadi päästikule vajutada. Ja nagu iga tegevuse puhul ? alati on vaja õnne olla õigel ajal õiges kohas.

Kindlasti peab fotoaparaadil olema peegelkaamera. Peegelkaameraga on võimalik pildistatavat enne katiku vallapäästmist täpselt jälgida ning pilti sobival moel kadreerida. Looduspiltnike seas on peaaegu ainsate kaameratena levinud 35mm kaamerad, mis on küllalt väikesed, kuid samas saab nendega väga kvaliteetse pildi. Digikaamerad jäävad praegu veel filmipõhistele kaameratele looduse pildistamises alla.

Tänapäeva peegelkaamerad on väga arenenud ja elektroonilisi abivahendeid nii täis, et tehniliselt õnnestunud pildi tegemine on muutunud üsna lihtsaks. Mida rohkem elektroonikat, seda kõrgem ka hind. Samas tasub meelde tuletada üks fotograafia sajandivanune põhitõde: kujutis tekib filmile ainult kahe asja ? avaarvu ja säriaja kombinatsiooni ? koostoimel. Seetõttu pole keskmise auto hinnaga kaamera hankimine alati vajalik. Olulisemad on kvaliteetsed objektiivid, sest kujutise kvaliteeti mõjutab see rohkem.

Need firmad on peegelkaameratootjate suur nelik. Tuleb tunnistada, et looduspiltnike seas on enim hinnatud Canoni ja Nikoni firma toodang. Näiteks National Geographicu fotograafid ainult nende kahe firma kaameraid kasutavadki. Siiski ei tähenda see, et ülejäänud firmad rämpsu toodaksid. Tõsine fotograaf saab hea pildi kätte sõltumata kaamera valmistajafirmast. Fotovõistlustel ei anta auhindasid selle eest, millega keegi pilti tegi. Loeb tulemus. Alati öeldakse: ?Tore tehnika, kuid näita nüüd oma pilte!?

Kui võtta kokku ainult jooksvad kulud filmidele, ilmutamisele, slaidide raamimisele ja patareidele, siis ühe klõpsu omahind tuleb ligikaudu 5 krooni. Kui lisada juurde sõidukulud ja tehnika soetamise hind, siis võime selle hinna vabalt kahe- kuni kolmekordistada.

Kui palju klõpse keegi jõuab teha, on individuaalne. Ühe National Geographicu loo fotode tegemiseks kulutatakse keskmiselt 200?300 filmi. Mina jõuan aastas teha ca 30?50 filmi.

Midagi toob see hobi ka sisse, sest head looduspilti vaatavad meelsasti paljud inimesed. Eestis tegutsedes on loodust pildistades võimalik tagasi teenida parimal juhul otsesed jooksvad kulud. Miks? Kirjastuste pilditöötlejad kõik kurdavad, et vaatamata tehnika arengule muutub kirjastustesse toodavate piltide kvaliteet üha halvemaks. Millest selline paradoks?

Peaaegu igaühel on võimalik osta suhteliselt odavalt seebikarp, mis teeb vana Zenidiga võrreldes ilusaid värvilisi pilte. Nii võib igaühest üleöö saada fotograaf. Siin aga see koer maetud ongi. Pilte küll tehakse, kuid teadmisi ehk objekti tundmist enamasti napib. See aga ei takista selliseid odavalt tehtud pilte igale poole illustratsioonideks panemast, on ju asi odavalt käes. Ja mis seal salata, vahel ütleb mõni toimetaja honorari küsimise peale: ?Mis kulu sul ikka on, sa ju kapist võtad? Ja kui sa minu öeldud hinna eest ei anna, siis tõmbame internetist.? Nii et see valdkond on mõneti võrreldav olukorraga autokütuseturul.