Narva ja teist kaudu tagasi

Juba 14. sajandil linna õigused saanud Narva kuulub Eesti vanimate asulate hulka, kuid korduvad tulekahjud ja sõjapurustused pole selle kunagisest kaunidusest (näiteks 17. sajandi Narva barokk) suurt midagi säilitanud. Linn jätab üsna kõleda mulje, nii et pole ka ime, et enamik seab Raekoja väljakult sammud joonelt viiekrooniselt rahatähelt tuttavasse Narva ordulinnusesse ehk Hermanni kindlusesse (1256).

Need, kelle viimane mälestus pärineb aastatetagusest klassiekskursioonist, peaksid meeldivalt üllatuma ? viimas(t)e kümnendi(t)e jooksul on see ammustel aegadel taanlaste poolt rajatud piirikindlus tunduvalt kobedamaks muutunud.

13. sajandi lõpus, 14. sajandi alguses ehitatud ringmüüri sisenemine on muljetavaldav ? territooriumi suurus ja kindlusele nime andnud võimas peatorn Pikk Hermann on üllatavalt imposantsed. Arvatakse, et kunagi esimesena püstitatud linnus oli puidust.

Umbes 14. sajandi keskpaigast muutis Liivi ordu kindluse konvendihooneks. Selleks kulus ca 150 aastat. Aastasadu kestnud tapluste käigus (kus vägesid on juhtinud ka Karl XII ja Peeter I) sai piirilinnas asuv kindlus korduvalt käest kätte käies palju kannatada, aga seda on ka korduvalt kindlustatud. Näiteks 16. sajandil algul täiendati linnuse ja linna ühist ringmüüri madalate bastionidega, mis juba sama sajandi lõpus kõrge bastionivööndiga asendati.

Jõe kaldal paiknevas kindluses on palju vaadata nii suurel kui väikesel: ajalises järgnevuses esitatud põhiekspositsioonile ning barokiajastu Narvat kujutavale väljapanekule lisaks on muuseumis alati ajutisi näitusi; kindluse kaunis peasaal toimib ka kontserdipaigana. Soovi korral võib tellida giidi.

Põnev on tõus mööda lõputuna näivat kitsast keerdtreppi üles torni, mille välisseina järgiv vaateplatvorm võib kõrgusekartlikumal isegi kõhedust tekitada. Vaev tasub ettevõtmist.

Ülevalt avaneb postkaardivaade Eestit ja Venemaad ühendavale sillale ning jõe vastaskaldal seisvale Ivangorodi linnusele, mis meie Hermanniga ainulaadse piirikindluste paari moodustab. Enamik välisturiste leiab eriliselt atraktiivse ja jäädvustamist väärt oleva ka müürisopis konutava hiigelmõõtmetes Lenini.

Narva-Jõesuu asub Narvast 14 km loodes ja seda jõesuusse tekkinud kalurite asundust on nimega Narova Mündung esimest korda mainitud aastal 1503. 1936. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia tutvustab seda järgmiselt: ?N.-J. tekkis aastail 1874?75 Narva tolleaegse bürgermeistri A. F. Hahni erilisel hoolitsusel kaluriteküla juurde? Aastal 1882 asutati kuurhaus? N.-J. sai peagi tuttavaks suvitus- ja ravikohana, olles eriti armastatud puhkekohaks Peterburi ja Moskva keskseisusele. 1899 oli suvituslinnas alalisi elanikke koos suvitajatega 7010 isikut, aastail enne tõusis elanikkude arv 3500-le, kuna suvitajaid oli üle 10 000. Maailmasõja ajal sattus N.-J. suvituskohana korratusse, millest toibus aegapidi.?

Mis edasi sai ja kes kasutasid kuurorti järgnevate aastakümnete jooksul, võib igaüks lugeda näiteks Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 6. köitest (1973). Kunagisest korratusest pole Narva-Jõesuu kahjuks toibunud, vaid vastupidi: enamik kunagi kaunitest nukumajadest on räämas ja mõned põlenud, aknad-uksed vineeridega kinni löödud või hädapärast lapitud, osa 60ndatel?70ndatel ehitatud suursanatooriumidest seisavad tondilossidena.

Selle masendava pildiga võrreldes tundub ligi 10 km pikkune peeneteralise valge liivaga kaetud rand lausa kohatult kaunis ning puutumatu. Võib juhtuda, et leiate ka mõne avatud rannakohviku, kuid ei maksaks menüü ja muu suhtes liiga nõudlik olla.

Tasane supelrand läheb sujuvalt üle kõrge ja kuiva männimetsaga kaetud luideteks, mis on kui loodud jalutuskäikudeks. Kindlasti kosub ka Narva-Jõesuu ja taastab oma kuulsuse kauni supellinnana. Siis on mõnus täna näha olevat mõne aasta (või aastakümne?) pärast avaneva vaatepildiga kõrvutada.

Mereäärset teed pidi sõites viib romantiliselt vonklev tee vahepeal merest kaugemale ja taas lähemale, näha on ka kenade aedadega korras suvekodusid. Kel tahtmist, võib läbi põigata Sillamäelt (kunagine suletud linn). Meie tegime järgmise peatuse Pühajõe suudmes asuva Oru lossi juures, et nautida kunagist riigivanemale kuulunud aed-parki, mille suurusest ja kaunidusest ka praeguse seisundi juures on võimalik aimu saada. Kord juba sealkandis olles tuleb üle vaadata ka Ontika paekallas, kus vaateplatvormiäärne järsk merekallas tõuseb merest üle 55 meetri kõrgusele.

Autor: Epp Eelmaa