Persson surus laienemistähtaja läbi

Tõnis Arnover 18. juuni 2001, 00:00

Rootsi, kes oli lubanud kiirendada Euroopa Liidu (EL) kandidaatriikidega laienemisläbirääkimisi ja öelda oma eesistumisperioodi lõpuks neile seniste ebamääraste lubaduste asemel konkreetsed laienemistähtajad, täitis oma lubaduse. Kuid see ei tulnud kergelt. 15. ja 16. juunil Göteborgis peetud ELi tippkohtumisel nõustusid esimesel päeval tähtaja nimetamisega 13 riiki, kuid Saksamaa ja Prantsusmaa olid kindlalt vastu. Väidetavalt oli nende vastuseis tingitud Poola mahajäämusest läbirääkimistel. Saksamaale ei ole kuidagi vastuvõetav, et Poola võib esimesest laienemisringist välja jääda. Alles teisel päeval andsid Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ja Prantsusmaa president Jaques Chirac lõpuks järele, öeldes, et ei soovinud ainsana üksmeelse tahte vastu minna. Schröder esitas ka oma tähtajakartuste põhjendused: kandidaatriigid võivad hakata liigselt võistlema esigruppi pääsemiseks, selle asemel et korralikult valmistuda, samuti satuvad nad suure surve alla, sest senised kogemused näitavad, et ettevalmistused võtavad rohkem aega, kui algselt arvati.

Laupäevasel lõunasöögil kandidaatriikide peaministritega rõhutas Göran Persson, et kaudsete tähtaegade nimetamine ei tähenda mingeid mööndusi kandidaatriikidele, vaid et EL nõuab neilt endiselt kõiki vajalikke reforme, mis on vajalikud ELi liikmesriigi staatuse saavutamiseks. Ta avaldas lootust, et ka Poola suudab 2002. a lõpuks kinni püüda juhtgrupi riigid, kelle hulka kuuluvad Eesti kõrval Ungari, T?ehhi, Sloveenia, Küpros.

Kergenduseks neile riikidele on teadmine, et kõik sõltub edaspidi neist endist. Kõigil seisab ees läbirääkimiste raskeim osa ja kõige keerulisemad peatükid. Eesti taotleb oma huvide kaitsmisel 30 üleminekuperioodi, enam kui 40 erandit ja esitab hulgaliselt erinõudmisi. Mida rohkem neid suudetakse kaitsta, seda rohkem rahvas tõenäoliselt ka ELi astumist toetab.

Üheks kariks ELi laienemise teel jääb Iirimaa, kus rahvahääletus lükkas äsja Nice?i lepingu tagasi, mille ratifitseerimine kõigis liikmesriikides on laienemiseks möödapääsmatu. Ehkki ELi liidrid vapralt kinnitasid, et lepingut muutma ei hakata ja et see ELi laienemist ei sega, tuleb neil demokraatidena arvestada iiri rahva tahtega. Kogu lootus pannakse Iiri valitsusele, et see enne 2002. aasta lõppu suudaks rahva ümber veenda ja uue, soodsa tulemusega rahvahääletuse korraldada.

Juba käivad elavad arutelud selle üle, kas ELi eelarve suudab katta uued riigid, ilma et ta lõhki läheks. Euroopa Komisjoni (EK) väitel on ELi 2006. aastani kinnitatud eelarvesse arvestatud sisse kuus uut riiki, kelle peale kulub EK arvestuse kohaselt minimaalselt 265 miljardit krooni ja maksimaalselt 352 miljardit krooni aastas. Kõik sõltuvat sellest, kui palju kandidaatriigid suudavad endale ELi põllumajandus- ja arenguabifondist välja kaubelda.

Eestil jt kandidaatriikidel kujuneb raha kauplemine väga raskeks, sest see toimub tuleva aasta esimesel poolel, kui ELi eesistujamaaks on Hispaania, kes kõige kiivamalt nõuab, et uute vaesemate riikide tulek ei tohi tema piirkondlikku abi vähendada. Peale Kreeka ja Portugali on Hispaania leidnud endale tugeva liitlase Itaalia uues parempoolses valitsuses, kelle esindajad väidavad, et ELi laienemine ei tohi segada riigi vaese lõunaosade toetuste saamist.

ELi struktuurifondidest saavad abi piirkonnad, kus elatustase on alla 75% ELi keskmisest. Hispaania 17 piirkonnast 10 saab aastail 2000-2006 sellist abi 673 miljardit Eesti krooni. Pärast uute riikide liitumist jääks abi alles ainult kahele piirkonnale, ja see pole Hispaania meelest õiglane ning ta teeb kõik, et oma seisukohta kaitsta. Oma huvide kaitsmisele laienevas ELis mõtleb ka Portugal, mille peaminister Antonio Guterres käis hiljuti strateegilist liitu loomas Sloveeniaga, et kaitsta ühiselt oma õigusi abirahadele, mis kipuvad käest libisema.

Viimase kümne aastaga on Hispaania, Kreeka ja Portugali keskmine sissetulek tõusnud 68 protsendilt 79-le ELi keskmisest. Kandidaatriikides moodustab inimeste nominaalpalk 14% ELi keskmisest ja ostujõupariteedi järgi alla 40% ELi keskmisest. See on üks põhjus, miks ELi tavakodanike arvates ihkavad vaesed idaeurooplased üksnes nende meepottide ligi ja tahavad neid tööst ilma jätta ning miks ainult 26% neist toetab ELi laienemist.

Põhiprobleem on selles, et ELi laienemise plussidest pole avalikkusele piisavalt räägitud, ütleb EK laienemisvolinik Günter Verheugen. Nii poliitilised liidrid kui ka majanduseliit teab, et laienemisel on peale strateegiliste põhjuste ka majanduslikud ning laienemine on kasulik mõlemale poolele. Laieneb ju ühisturg uute liikmetega 100 miljoni tarbija võrra, tekib juurde 300 000 uut töökohta ning kasvavad välisinvesteeringud uute liikmesriikide majandusse.

Mõistagi on mõlemal poolel sellega seotud ka omad kartused. Nii pelgavad Saksamaa ja Austria odava tööjõu sissevoolu ja on taotlenud endale õiguse seda seitse aasta piirata, mida on aktsepteerinud Ungari ja T?ehhi, kes omakorda nõuavad sama pikka üleminekuaega maa müümisele.

Sõltumatu uurimiskeskus European Integration Consortium väidab analüüsis, et tööjõu liikumise piirangute kaotamisel siirdub iga aasta Kesk-Euroopast läände umbes 335 000 inimest, mis teeb kümne aastaga 2,9 miljonit inimest. 65% neist valib elukohaks Saksamaa ja 12% Austria.

Seni on ELi riikidest ainult Rootsi, Taani, Holland, Suurbritannia, Hispaania, Kreeka ja Iirimaa teatanud, et ei soovi tööjõu vaba liikumise piiramist.

Tööjõu liikumise piirangute vastased Euroopa Liidus

  • Rootsi
  • Taani
  • Holland
  • Suurbritannia
  • Hispaania
  • Kreeka
  • Iirimaa
    Allikas: Kauppalehti

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing