Araabia pakub uusi majanduslikke perspektiive

Viimasel ajal on Eesti kaubandus senistesse traditsioonilistesse partnerriikidesse Euroopas oluliselt vähenenud. Seda kinnitas Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum, kes prognoosib tänavuseks 6% suurust majanduskasvu ? ekspordivõimalused pole enam nii head.

Isegi Euroopaga liitudes, mis arvatavasti varem või hiljem teoks saab, ei kaota muu maailm Eesti seisukohalt oma tähtsust. Seega peame laiendama oma majandussidemeid senisest intensiivsemalt mitte ainult Euroopas või Venemaal, vaid ka teistes suuremates regioonides nagu Aasia või Araabia.

Araabia riigid kujutavad endast kokku veidi vähem kui 200 miljonilise elanikkonnaga sihtturgu. Protsessid infotehnoloogia vallas, mis haarasid Eestit juba 1995. a, on hakanud käivituma Araabia riikides alles aasta-paar tagasi. Rikkad naftariigid on hakanud tasapisi pöörama tähelepanu sellele, et riigi kogutulud ei võrduks naftast saadud tuludega, mis tähendab, et on hakatud investeerima teistesse majandussektoritesse. Saudi Araabia suursaadik, kellega kohtusin hiljuti Stockholmis, ütles muu hulgas, et on nõus investeerima Eestisse, kui Eesti töötab välja selge Araabia suunalise poliitika.

Võimalikud edukad majandussuhted araablastega pole minu leiutis. Geograafiliselt võivad nad asuda kaugel, kuid regioonide lõikes on nad siiski lähedal. Eesti asend ja infrastruktuurid loovad sellised võimalused, et näiteks eksport Võrust Kairosse võib olla odavam kui kauba vedamine Berliinist Oslosse.

Pole juhus, et ELile on tema välispoliitiliste prioriteetide järgi majanduslik suhtlemine Araabia riikidega olulisem kui näiteks Venemaa või Hiinaga. Aastaks 2010 planeeritakse luua ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu (koondab kuut rikkaimat Araabia riiki) vaheline tolliunioon, mis loob seninägematu perspektiivi nii Euroopa kui Eesti äriringkondadele.

Suured võimalused on Iraagis. Selle Araabia riigi naftaressursid jäävad maailmas alla ainult Saudi Araabia omadele. ÜRO poolt 1991. a kehtestatud sanktsioonide tõttu on Iraagis puudus kõigest peale toorkütuse. Majandusembargo keelab Iraagil kahepoolse vaba majandusliku suhtlemise mis tahes maailma riigiga. Iraagi ressursid on küll Iraagi enda kätes, kuid sisuliselt kontrollib neid ÜRO erikomisjon, mis otsustab, kellega ja mis ulatuses Iraak võib suhelda. Et täita Iraagi 22 miljoni kodaniku elementaarseimad vajadused, on kehtestatud ?nafta toidu vastu? programm.

Kuna sanktsioonid pole täitnud oma poliitilist eesmärki, võib arvata, et need ka lähemal ajal eemaldatakse. Esialgu räägitakse leebemate sanktsioonide kehtestamisest, et teha lõpp humanitaarkatastroofile, mille näiteks on 1,5 miljoni inimese hukkumine 10 aasta jooksul.

Kui sanktsioonid eemaldatakse või muudetakse nende korda, tekivad võimalused mis tahes kaupade ja teenuste müügiks selles riigis.

Kuid miks peaks siis Iraagiga suhtlemine end ära tasuma? Kõigepealt loomulikult sellepärast, et kui jätta kõrvale ÜRO otsused, on kaubandusliku suhtlemise risk Iraagiga tühine. Vajatakse praktiliselt kõike, eriti toiduainetooteid, ehitusmaterjale ja sidepidamisvahendeid.

Arvestades, et lähemas tulevikus muudetakse sanktsioonide korda või kaotatakse need sootuks, kujunevad edukaimaks firmad, kel on juba Iraagiga suhtlemise kogemus.

Ettevõtte seisukohalt pole siin hiigelkasumid mingi fantaasia. Praegugi suhtlevad mitmed riigid Iraagiga suurtes kaubanduslikes kogustes. Soome suurettevõtted veavad sinna oma põllumajandustehnikat ja on väga rahul. Ühe näite leiab ka Eestist.

Arvestades vajadust luua Eestile uued eksportturud ja hajutada majanduslikku riski planeerib Eesti-Araabia Selts luua eraldi üksuse koondamaks firmasid ja firmade pakutavaid kaubaartikleid, et valmistada ette laiemat majanduslikku suhtlemist Araabia riikidega.

Eesti ettevõtetele tähendab see uusi majanduslikke perspektiive.

Autor: Toomas Väli