Oma silm on kuningas

Välisministeeriumi kümnendalt korruselt paistab punaste viilkatuste räga, mida pikivad kirikute ja linnamüüri sajandeid vanad tornid. Teise akna taga pürivad kõrgusse mitu uhiuut panga- ja hotellihoonet. Samasugune mitmetähenduslik vaade avaneb peaministri Stenbocki maja rõdult: sügavikus jalge all siuglemas tüüne tiik, paremat kätt keskaegne kaitsemüür koonusmütsitatud suurtükitornide pika reaga, taamal sadam, suured valevad reisilaevad ja sinetav meri.

Eestimaa teed ei ole suuremad asjad, aga iga Euroopast tulnu, kihutaga ta kas või politseiautodest saadetud limusiinide kolonnis, märkab üllatusega, et siin võib sõita kümneid kilomeetreid, ilma et maantee servast kaoks rohetav mets. Pärnus on hõlbus korraldada jalgrattamarsruuti pargiteedel ja tänavatel, mis õhkavad edasijõudmise mõnusat turvalisust. Tallinnas tutvustab kord president, kord peaminister ükskõik kui elitaarsele külalisele vanalinna kirevat ajalugu. Valitsuse istungite saali laudade ristkülikul seisab kakskümmend arvutiekraani, iga küljes klõpsutamiseks hiir.

Oma silm on kuningas. Meie poliitikud mõistavad hästi kahte asja. Otsuseid, nii väikesi kui ka suuri, langetavad inimesed. Ja vähemasti osa inimeste tehtud otsuseid ? teiste hulgas kahtlemata ka neid, millega Brüssel, Washington, Berliin, Stockholm märgistavad Eesti arenguvõimaluste piirjooni ? annab soodsamaks mõjutada, kui langetaja(te) suhtumist on vahetu isikliku kokkupuute kaudu suudetud heatahtlikuks kallutada.

Sestap kutsutakse ja meelitatakse pidevalt Eestisse Euroopa ja Põhja-Ameerika mitme tasandi otsustajaid. Ja paistab küll, et siinkäinute enamus on lahkunud muljetega, mis paremad nende varasematest ettekujutustest. Mida meil on vaja? Lõhkuda stereotüüp vaesest ja saamatust postsotsialistlikust väikeriigist, kes verisulis linnupojana ootab, nokk lahti, et teised teda toidaks ja viimaks lendamagi õpetaks.

Euroopa Komisjoni presidendi (Euroopa Liidu kõige kõrgema funktsionäri) Romano Prodi ja ta meeskonna külaskäik Pärnusse ja Tallinnasse oli kantud tollest tutvustamise tarbest. Meid julgustati ja manitseti.

Teisalt said Eesti tipp-poliitikud ja ELi läbirääkijad vabamas õhkkonnas esitada oma probleeme. Palju siit annab villa lõigata, seda näitab lähitulevik. Aga ei Eestimaa oma kahe kõbitud linna ja asjast rääkida mõistvate inimestega ole enam EK presidendile abstraktsioon, vaid ? lootkem ? meeldiv kogemus.

Sõnum oli ootuspärane. Euroopa ei ole ilma Eestita terviklik, mis tähendab, et meid vajatakse. Samas ärgu eestlased petku end: ilma Euroopata on Eesti väljavaated nigelad, kosumiseks peaaegu olematud (ehk ligilähedaselt sama head kui Valgevenel täna).

Mida EL pakub? Esiteks stabiilsust, mis on majandusliku ning sotsiaalse edenemise eeltingimus.

Teiseks otsest rahalist, oskusteabelist ning seadusandlikku abi mahtudes, mis ette nähtud üksnes täisliikmele. Ja kolmandaks võimalust Euroopa asjades ning tuleviku kujundamisel kaasa rääkida.

Kas Eesti ja teised väikeriigid peaksid kartma, et liitumine viib neilt identiteedi ja suveräänsuse? EL on paljurahvuseline ühendus, kus arvuline ülekaal (mis pärast laienemist veelgi suureneb) on vähemate vendade käes.

Nad kõik on eluliselt huvitatud, et säiliks nende nägu ja tegu. Pealegi ei ole ELis ühtegi riiki ega rahvast, kes ületaks elanike arvult või majandusvõimekuselt teised sedavõrd, et ta saaks tugevama õigusel oma tahtmise maksma panna.

Romano Prodi, Günter Verheugen ja need teised teavad mõistagi, kui laialt on Eestis levimas ebalus ning tõrksus euroliitumise suhtes. Jah, Euroopa Komisjon võib läbirääkimistel mõnes asjas vastu tulla, aga meie siseotsustustesse Brüssel vahele ei sega. See on iga riigi vaimse, poliitilise ja majandusliku eliidi enda kohus ning asi oma rahvale selgeks teha, mis on selle rahva valikud ja missugust liikumisteed on kõige arukam pooldada.