Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Parim suveost
Timuka maja kõrvale veeres sõiduauto, tagumik üleni sireliõisikutega kaetud. Välja ronis kõrvalasuva Mr Kolgi raamatuantikvariaadi omanik, habetunud ning joviaalne. Kiitsin tema auto looduslähedast maskeeringut ega jätnud seejärel omakasu ajamata: ?Kuule, isand Kolk, ega sul mu pojale mõnd Haapsalu postkaarti pole??
?Ega ole, aga midagi oleks mul sulle siiski näidata, kui ma vaid lao võtme üles leian.?
Mu pisike kiitus oli hästi mõjunud. Kutsutigi poe tahatuppa.
Ühest pappkastist ilmus narmendavate servadega kortsus paberirull. Kui selle lahti keerasin ja pilgu ette sain, tundsin elektrilöögi sarnast tuksatust liigestest läbi käivat, enne kui jõudsin mõelda: ?Selle pean ma endale saama!?
Tegemist oli üpris maaliliselt mõjuva litograafiaga, millel vaade Piritale Kose poolt. Keskel kõrgumas kloostrikiriku vare.
Seesinane pilt oli mulle tuttav reproduktsiooni järgi professor Voldemar Vaga raamatus ?Kunst Tallinnas XIX sajandil?.
Itaallasest raamatukaupmees ja kirjastaja Avanzo läkitas 1832. aastal Pariisi Tallinna kunstnike joonistusi ja gravüüre, mille järgi tehti 20-leheline litograafiate sari. Pirita vaate joonistas litokivile Isidore-Laurent Deroy meie Karl Kügelgeni maali järgi. Litograafial on annotatsioon nii prantsuse kui saksa keeles.
Lahkusin isand Kolgi juurest tõelise saagiga. Veel natuke kulu ja kuu aega ootamist, kuni restauraator lehe silub, pleegitab ja rebendid parandab, siis saab vastse ostu raamida ja seinale riputada. Peterseni ja Stavenhageni Pirita vaated mul juba on, kuid uustulnukas on neist kunstiliselt üle.
Pool kuupalka sai küll loojakarja, kuid ? igal narril oma lõbu.
Autor: Jüri Kuuskemaa