Seitse päeva odraveiniga

Ka tänapäeval on Eesti õllemeistritel kõige tihedam side just Saksamaa ja Põhjamaade õlletööstustega: Saku Õlletehas kuulub Prippsile Rootsist ja Hartwallile Soomest; Tartu A. Le Coq Olvile Soomest; Karksi Õlletehase seadmed on pärit Saksamaalt ja retseptuur valminud koostöös Saksa õllekonsultantidega; Viru-Nigula Õlletehasesse tuuakse humal Saksamaalt, pudelite korgid ja etiketid saabuvad Soomest, õlle filtreerimisseadmed on pärit Rootsist; Pärnu Õlletehase asutaja oli Pärnust pärit saksa päritolu Johann Eduard Bliebernicht; Sillamäe Õlletehase sisseseade on toodud Saksamaalt ja toodang pruulitud vanade saksa retseptide järgi; Viru Õlle suuromanik on Taani õlletehas Harboes Bryggeri AS.

Aga on üks erinevus, mis Eestit näiteks Saksamaa õlletootmisest eristab ? Eesti õlletehased saab üles lugeda kahe käe sõrmedel, nii et nädalaga on võimalik teha ring peale kõigile kohalikele tootjaile.

Kaasaegne õlletehas tegutseb Karksis aastast 1975, kuid ajalooliselt on samas kohas õlut pruulitud üle kahesaja aasta. Euroopas juuakse valdavalt kahte tüüpi õlut: suhteliselt kanget Põhjamaade tüüpi õlut ja Saksa tüüpi õlut. Karksi saksapärast õlut iseloomustab keskmine kangus ja konservantide puudumine, samuti on Karksi tuntud pastöriseerimata ehk niinimetatud elus õlle tootja.

Teine Eesti õlletootja, kes valmistab pastöriseerimata õlut, on Viru-Nigula Õlletehas. Õllepärm on peamine naturaalne B-grupi vitamiinide allikas ning õllesse lahustuvad nad nii pärmseentest kui ka linnase kestadest ja idudest. Kuumutamine ehk pastöriseerimine lagundab enamiku õlles olevaid vitamiine, seega peetakse pastöriseerimata õlut tervislikumaks kui kuumutatud õlut.

Aastal 1879 asutas Johann Eduard Bliebernicht õlletehase, kus hakati pruulima Saksa tüüpi õlut. Aastaks 1927 oli Bliebernichti õlletehas arvukad konkurendid Pärnu õlleturult kõrvale tõrjunud, jäädes linnas ainukeseks õlletootjaks. Teise maailmasõja ajal emigreerus Johann E. Bliebernicht Saksamaale ja tehas natsionaliseeriti.

Praegu on tuntumad Pärnu Õlletehase margid Viiking ja Tiiger.

Esimene partii õlut tuli Saku Õlletehasest juba aastal 1820. 1911. aastaks oli Saku Õlletehase areng olnud nii kiire, et uksed pidid sulgema kõik Tallinna konkurendid ja kuni siiamaani pole enam Tallinnas ega Harjumaal uusi õlletehaseid avatud.

Saku Õlletehase kuulsaim mark on Saku Originaal, mis sel kevadel sai endale noorema venna ? skandaalse reklaamiga Saku Originaal Lighti.

Kuigi Virumaal on õlut pruulitud juba mitusada aastat ja ka nõukogude ajal oli Haljalas õlletehas, sai Viru Õlletehas õige hoo sisse aastal 1992, mil tehase suuraktsionäriks tuli Taani Harboes Bryggeri AS. Ka Viru Õlletehase kõige tuntum õlu ? Karu Õlu ? on toodetud just taanlaste litsentsi alusel. Maikuus üllatas Viru Õlletehas õllejoojaid, tuues uue kaubamärgi Frederik all turule kaks uut õlut ? Frederik Premiumi ja Frederik Pilsneri.

Belglane Albert Le Coq asutas Londonis aastal 1807 firma A. Le Coq ja Co., mis tegeles õlleekspordiga Venemaale. Kõige tuntumaks sai vene keiserlik porter, sest firmal oli ainuõigus varustada oma porteriga keiserlikku perekonda. Kuna Venemaal ja mujalgi leidus palju tuntud A. Le Coqi kaubamärgi võltsijaid, otsustas firma asutada oma tehase otse Venemaale, et piraattootjatega edukamalt võidelda. Selleks osteti õlletehas Tartus, kus peamiselt valmistatigi Imperial Extra Double Stouti õlut.

Sel aastal on Tartu Õlletehas teinud ajalugu, võttes esmakordselt Eestis kasutusele Ameerika tüüpi keeratava korgiga pudeli, mille väliskuju meenutab omaaegseid kaheksakandilisi õllepudeleid.

Praeguseks on Tartu A. Le Coqi õlletehas tõusnud koos Saku Õlletehasega Eesti õlleturu ülekaalukateks liidriteks.

Seni ainus väikeõlletehas avati ametlikult aastal 1993, Saksamaalt ostetud masinatega ja saksa õllemeistri käe all alustati esmalt kahe Saksa tüüpi õlle tootmist, milleks olid Müncheni Tume ja Müncheni Hele. Kolmas Sillamäe Õlletehases toodetav õlu Müncheni Vaskne valmis juba kohaliku tehnoloogi käe all. Nimetus Müncheni õlu tuleneb sellest, et Sillamäel valmistakse õlut Saksamaa õlletraditsioone järgides.

Autor: Sverre Lasn