Euroallutajate eesmärgid Göteborgi eel/järel

ELi pooldajate (euroallutajate) peamine eesmärk nii Eestis kui teistes kandidaatriikides on ühemõtteline ning kantud oma riigi võimalikult kiirest mahamüümise ideest ja seda kõike ELi umbmäärase idalaienemise taustal.

Taotlus ei tulene siiski euroallutajate endi püstitatud eesmärgist vaid nad täidavad ELi imperialistlikku taotlust ja majanduslikule ning poliitilisele koloniseerimisele suunatud huvide tellimust. Omamata seejuures seniste liikmesriikide ja ka kandidaatriikide poolselt juriidilist ja empiirilist alust.

Kõik see selgines järjekordselt Göteborgis lõppenud ELi tippkohtumise taustal. Analüüsime selle tõestuseks kõigepealt viimase poole aasta sündmusi. Eelmise aasta detsembri Nizza tippkohtumine lõpetas Prantsuse ELi eesistujamaa staatuse ja seniste liikmesriikide valitsuste (mitte rahvaste) ühistööna valminud lapsukese nimeks sai Nizza leping. Järjekorras neljas põhiseaduslikku alust omav leping föderaalseks riigisüsteemiks suunduvas ELis. Nizza lepingut on aga millegipärast nimetatud pidevalt ELi idalaienemise lepinguks.

Eesmärk on muidugi europropaganda ja seda argumenti püüti järjekordselt võimendada ka Iirimaal 7. juuni rahvahääletuse käigus. Üks kolmest referendumi küsimusest oli seotud Nizza lepingu ratifitseerimisega. Toimis aga bumerangiefekt ja rahvas ütles ?ei?, sest tegu on otsese hämamisega ? Nizza lepingus endas pole sõnagi idalaienemisest.

Sama ?laienemise lepingu? võtet kasutati ka Taanis 1998. aastal Amsterdami lepingu rahvahääletusel. Rahvas ei saa ju olla vastu vaesete ja väetite idariikide aitamisele.

Nizza lepingu lisas on küll laienemisest juttu laienemise protokolli nime all, kuid sisuliselt on tegemist seniste lepingute uuendustega, seejuures uut idalaienemist isegi mainimata. Laienemisest ei ole juttu ka nelja tabeliga ja juriidilise jõuta deklaratsioonis nr 20, kus on märgitud vaid europarlamendi, nõukogu ja kahe komitee võimalik liikmesus EL 27 riigi korral. Ainult ELi tuleviku deklaratsioonis (mitte Nizza lepingus), on mainitud laienemise võimalust.

Lisaks sellele ei saanud senine eesistujamaa Rootsi Nizzast kaasa ka juriidilist ülesannet idalaienemise ettevalmistamiseks, rääkimata ELi laienemise tähtaegadest. Lisaks on Nizza leping ka idalaienemise küsimuseta juriidiliselt kehtetu enne selle ratifitseerimist seniste liikmesriikide poolt. Huvitaval kombel pole teiste riikide valitsused soovi avaldanud oma rahvaga nõu pidada ses küsimuses. Iirimaa pidur on peal vähemalt aastani 2002. Pole kindel, kas iirlased ka siis oma nõusoleku annavad ELi sisesteks reformideks. Idalaienemisele pole sel aga otsest mõju, sest tegelikult seisneb Nizza lepingu võti hoopis demokraatliku võimu kanaliseerimises rahvalt bürokraatia aparaadi ja suurriikide kätte.

Seega on mitmepoolne ja avatud diskussiooniga idalaienemine suur euromull ning ELi tegelik imperialistlik taotlus on üliosavalt peidetud kandidaatriikide endi (loe valitsuste) üliagarusse ja soovunelmatesse.

Punkti Göteborgi kohtumisele pani Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi külaskäik eurovastasesse Eestisse, kaasas demagoogiline ?austus? väikeriikide rahvaste otsuste vastu ja samaaegne ähvardus ? EL suudab laieneda ka ilma Iirimaa referendumi jaatava tulemuseta.