Vabakaubanduse ohud

Taevas maailmamajanduse kohal on kõike muud kui pilvitu. Kõigil on veel meeles oma viha globaliseerumise vastu välja valavad meeleavaldajad ja nende tänavalahingud WTO millennium round?i läbirääkimiste voorus Seattle?is. Ka protektsionism on poliitikute hulgas endiselt populaarne. Neist veelgi tõsisem oht on suund pidada kaubandusläbirääkimisi teatud üksikute, mitte kõikide majandusharude osas.

Ehkki USA kaubandusläbirääkijad esitavad seda kui läbimurret, on tegu tõsise takistusega globaalsete vabakaubanduslepingute sõlmimise suunas. Tore kui õnnestub vähendada tolle nt telekommunikatsioonisektoris. Ent selliste sektoriviisiliste kokkulepete raames kõrvaldatakse piirangud ainult ühe valdkonna kaupadelt.

Iga riik tahab ikka kõrvaldada takistused just neis valdkondades, kus nende endi ettevõtted on konkurentsivõimelised. Seega on tegemist reaalse ohuga, et madala konkurentsivõimega tööstusharud jäävadki ebaefektiivseks, sest nad jäävad neist kokkulepetest väljapoole.

Loomulik, et riigid kardavad konkurentsi tekkimist ebaefektiivsetes majandusharudes, kuid selline poliitiline mõtlemine on saanud vabakaubanduse arengut takistavaks teguriks.

Teine oht ? kui kõrvaldame kaubanduspiirangud vaid üksikutes majanduslikult efektiivsetes harudes, ei võimalda see koguda poliitilist toetust globaalsete vabakaubanduslepingute sõlmimiseks, mis toovad oluliselt suuremat kasu ettevõtetele, tarbijatele ja riikidele tervikuna.

Sektoriviisiliste kokkulepete tuliseim pooldaja on USA. Algust tehti mõne aasta eest WTO kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus. Kokkulepete tulemusel vähendati või kaotati tollid kümnes valdkonnas.

Ettevõtjate survel sõlmis USA sektoriviisiliselt kokkulepped telekommunikatsiooni, IT ja finantsteenuste valdkonnas. Teerajajaks oli infotehnoloogiakaubanduse (ITA) leping, mis jõustus esimesena 1997. a ja hõlmas 90% globaalsest IT kaubandusest, mille väärtust hinnatakse 600 miljardile dollarile aastas.

Veendudes, et sektoriviisilised kokkulepped võimaldavad ületada poliitilist vastuseisu uutele kaubandusläbirääkimistele asus ITA lepingut toetama ka EL. Tänu sellele, et ITA mudelit toetavad nii USA kui EL, on see võetud eeskujuks ka teistes valdkondades. 1998. a jõustus globaalne telekommunikatsioonikokkulepe ja 1999. a finantsteenuste kokkulepe.

Esmapilgul võib tunduda, et kokkulepped, mis kõrvaldavad tollitariifid jt regulatiivsed tõkked on suurepärane lahendus. Tegelikkus on siiski teine: tugev surve juhtivatelt tööstusharudelt, mis toetas Uruguai vooru läbirääkimisi, kadus peale sektorihuviliste kokkulepete sõlmimist IT, finantsteenuste ja telekommunikatsiooni valdkonnas. Vähenes neis sektorites tegutsevate ettevõtete huvi globaalsete vabakaubanduslepete vastu.

On põhjust karta, et tulevikus jäävad globaalsed ja multisektoraalsed vabakaubanduslepped sõlmimata. USA püüe piirata vabakaubandusläbirääkimisi teenuste ja põllumajandustoodete kaubandusega takistab üldisemate kokkulepete saavutamist, sest sellega kaob võimalus olukorraks, kus ühes sektoris tehakse järeleandmisi, et saavutada paremaid tingimusi teises valdkonnas. Lisaks ei hõlma sektorihuvilised läbirääkimised olulisi küsimusi nagu vaidluste lahendamine, dumpinguvastased meetmed.

Äsjane kogemus Aasia ja Vaikse ookeani regiooni riikide majanduskoostöö (APEC) foorumilt on näide probleemidest, mida sektoriviisilised läbirääkimised võivad tekitada. Pärast ITA lepingu ratifitseerimist kutsus USA APECi liikmeid üles intensiivistama sektoriviisiliste kokkulepete sõlmimist edendamaks regionaalset vabakaubandust. Kuid püüded saavutada kokkulepet 15 valdkonnas kukkusid läbi ?madala konkurentsivõimega, kuid poliitiliselt tundlike sektorite liberaliseerimise hind olnuks mõnede riikide jaoks liiga kõrge.

APECi läbikukkumine näitab, kui raske on saavutada piisavalt laiaulatuslikku ja samas poliitiliselt vastuvõetavat kokkulepet vaid teatud valdkondade jaoks. Tööstusharud, mis on juba saanud kasu sektoriviisilistest kokkulepetest ei avalda enam survet globaalse kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks. Teised majandusharud, kus lepet oleks hädasti vaja, on liiga nõrgad, et ületada liberaliseerimise vastaste poliitilist mõju.

Need, kes arvavad, et sektoriviisiline lähenemine kaubanduskokkulepetele aitab vältida poliitilisi probleeme peaks neist näidetest õppust võtma. Et kaubanduse liberaliseerimine annaks kiiresti loodetud tulu, on vaja taastada multisektoraalsed läbirääkimised ja minna kompromissile. Tuleb taaselustada WTO läbirääkimiste millennium round, mis on vabakaubanduse seisukohast tunduvalt otstarbekam kui lootus saavutada kokkulepe üksikvaldkondades.