Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ehitise kasutusluba ja probleemid minevikust
Ehitusseaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) keelekasutus on sageli sedavõrd eksitav, et regulatsioonide mõttest aru saamine tekitab kohati uuri raskusi. Eelnõu sätestab, et ehitise, sealhulgas elamiseks kasutatava väikeehitise kasutamiseks peab ehitise omanik omama ehitise kasutusluba (edaspidi kasutusluba), millega määratakse kindlaks ehitise kasutusotstarve (siin ja edaspidi kursiivis eelnõu sõnastus).
Tegelikult määratakse ehitise kasutusotstarve ehitusprojekti ja ehitusloaga. Jääb arusaamatuks sõna ?kindlaks? lisamine. Võib üksnes oletada mõtet, et kasutusloaga kinnitatakse ehitise vastavust ehitusprojekti ja -loa kohasele kasutusotstarbele.
Eelnõu viga on, et ?kasutusloa? abil üritatakse lahendada minevikulisi probleeme. Juba planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi PES) rakendusosas püüti olnut ?parandada? ja sätestati omavoliliste ehitiste seadustamise erinorm. Teatavasti on olemas ehitisi millel puudub ehitusluba ja seega mõistetavalt ka kasutusluba. Jättes kõrvale omavoli, on nende hulgas ehitisi (sh. näiteks taluhooned), millede ehitamise ajal ehitusloa nõue puudus.
Olgu siinkohal märgitud, et 1939. aasta ehitusseaduse kohased ehitus- ja kasutusloa mõisted taastati alles 1995. aastal PESi kehtestamisega. Nende seaduste vahelisel ajal kinnitati/kooskõlastati projekte ja võeti ehitisi vastuvõtuaktiga ekspluatatsiooni.
Tõenäoliselt on sellest terminiloogilisest erinevusest tingituna eelnõus mõistatama panev sätestus; ?Enne ?Planeerimis- ja ehitusseaduse? jõustumist kasutuselevõtu loa saanud ehitise, millele ei ole antud kasutusluba, omanik võib taotleda kasutusluba esitades kohalikule omavalitsusele kasutusloa taotluse ja mõõdistusprojekti.?. Hea veel, et võib, (koostajate selgitusel) kui omanik soovib ja ei pea.
Iseenesest ei saa õigusnorm olla soovituslik, kuid miks peaks omanik soovima ehitusprojekti ja -loa kohaselt valminud ja asjatundjate poolt vastu võetud ehitise mõõdistusprojekti tellimiseks ja kasutusloa (120?1000 kr) saamiseks kulutusi tegema. Võib ju aimata, et silmas on peetud vahepeal igati legaalse ehitise juures tehtud omavoliliste muudatuste seadustamise võimalust, kuid normaalse õiguskorraga riigi seadusesse ei kirjutata üldnormina seadusetuse seadustamist.
Mõistagi tuleb seadusetus likvideerida, kuid ehitusloata püstitatud ehitise või ümberehitused peaks seadustama mitte kasutusloaga, vaid ehitusloa ja -projektiga. Olemasolevat seadustav projekt ei ole üldjuhul ehituseesmärgiline, kuid võib olla, kui eesmärk on garanteerida ehitiste kasutus- ja ohutusnõuetele vastavus.
See tähendab, et pädev projekteerija võib (ülesmõõdistamise meetodil) koostatavas projektis näha ette vajalikud täiendused. Kui aga eesmärk on olemasoleva fikseerimine (inventuur), siis tuleks ennistada tehniline inventariseerimine ja inventariseerimisplaan ümber nimetada ülesmõõdistusplaaniks. Seaduslik ehitamine algab ikkagi ehitusprojektist, mille lahendused peavad vastama ehitistele esitatavatele nõuetele.
Omavoliline ehitamine on seaduserikkumine - hälve normist. ja ?mõõdistusprojekti? üldnormiks (eelnõu § 31) sätestamine on kohatu. Kohatuna tundub ka eelnõu § 73 lg 1 norm, et enne 2002. a 1 jaanuarit kasutusele võetud ehitised ei pea vastama seaduse § 4 lõigetes 6 ja 9 sätestatule, kui ei ole sätestatud teisiti. Kuna teisiti ei ole sätestatud, siis nendes ehitistes justkui ei pea (lg 6) kasutajate tajutav müra olema tasemel, mis ei ohusta inimese elu ja tervist ning võimaldab rahuldavates tingimustes magada, puhata või töötada ning (lg. 9) ehitis ja selle üldkasutatavad ruumid ning osad ei pea olema ligipääsetavad ja kasutatavad liikumispuuetega isikutele ning teistele vaeguritele.
Tagasiulatuvalt rakendatavaid erinorme kehtestades võiks eeskuju võtta 1939 aasta ehitusseaduse lõppeeskirjade sätestustest. Selles seaduses leidub ka muud õpetlikku.