Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kolm tähtsat õppetundi

29. juuni 2001, 00:00

Nüüd kus üleminekuriikidel on taga esimene aastakümme turumajanduses, tuleks analüüsida toimunut. Kahjuks pole pilt meeldiv: vaatamata erastamise teatud edukusele tuleb tunnistada, et peaaegu kõikjal Ida-Euroopas ja endises N. Liidus lokkab korruptsioon ja süveneb umbusk turumajandusse ja demokraatiasse.

Teema on eriti aktuaalne Serbias, millele majandusabi andmist hakkavad täna arutama juhtivad doonorriigid. Serbia on viimane endine sotsialismiriik, mis alustab üleminekut turumajandusele. Ehkki serblaste endi jaoks on viimane aastakümme olnud kannatuste rada, on reformide edasilükkamine andnud neile võimaluse õppida teiste vigadest.

Läbirääkimised doonorriikidega on Serbiale rasked, sest kõne alla tuleb ka nõudmine anda süüdimõistetud Jugoslaavia sõjakurjategijad Haagi rahvusvahelisele tribunalile välja. Loodetavasti ei varjuta need vaidlused küsimust, mida saab teha, et Serbia majandus tõuseks ruttu jalule.

Üks Austria majandusteadlane on nimetanud turumajandusele üleminekut konstruktiivseks hävitamiseks. See on olukord, kus vana majanduse asemel astuvad uuendused ja vanad ettevõtted tõrjutakse uute, efektiivsemate ettevõtete poolt välja. Oma uute institutsioonide ja suhetega majanduse, sotsiaal- ja poliitilises plaanis on kogu postsotsialistlik üleminek olnud selline konstruktiivne hävitamine.

Kuid hävitamisel on mõtet vaid siis kui hävitatu asemele pakutakse midagi uut. Töökohtade likvideerimine on otstarbekas siis kui selle asemel luuakse uued ja paremad töökohad. Kõrge tootlikkusega töökohade loomine vajab aga ettevõtluse olemasolu ja kapitali. Kahjuks on just neist kahest komponendist üleminekuriikides puudus olnud.

Igas ühiskonnas on hakkajaid ettevõtjaid, kelle aktiviseerimiseks on vaja pankasid, kes finantseeriks nende äriprojekte. Enamikes üleminekuriikides eelistasid pangad, selmet toetada ettevõtlust krediitide ja nõustamisega, laenata valitsussektorile või rahastada ebaefektiivseid riigiettevõtteid. Üks põhiline ettevõtluse alustamist pärssiv tegur üleminekuriikides on olnud kõrged intressimäärad, mis pidurdas hästitoimiva ja efektiivse laenuturu tekkimist. Kui USAs ja Euroopas loetakse isegi nii mõõdukad reaalintressimäärad nagu 5% majandust pidurdavaks teguriks, paneb lihtsalt imestama, kuidas sai üleminekuriikide ülikõrgete intressimäärade tingimustes kujuneda tõeline ettevõtlus.

Veel üks aspekt, mida serblased peaks kaaluma: erastamise eesmärk on tõsta tootmisettevõtete efektiivsust ja tekitada turul konkurentsi. Tihti ei saavutanud üleminekuriigid kumbagi eesmärki.

Erastamine mõjutas vähe neid riike, kus eraettevõtete juhtimise kvaliteet oli kõrge. Seal, kus monopolid likvideeriti enne konkurentsi teket ja regulatiivsete mehhanismide rakendumist, jäid kaotajateks tarbijad. Nt T?ehhis säilitas riik suure osaluse panganduses lõi erastamine hea võimaluse kantida riiklikke vahendeid erakätesse. Kas erastamine muudab ettevõtet efektiivsemaks on selge enne erastamist. On vaja jätta ettevõte ilma riigi toetusest ja kõik saab selgeks. Klassikaline näide on T?ehhi panganduse pehme erastamine ? riigi osalusega pangad said valitsuselt ikka suuniseid milliseid ettevõtteid sooduslaenudega toetada.

Sai selgeks, et erastamise õnnestumiseks ei piisa ainult soodsast ärikliimast, tugevast kontrollimehhanismist ja hästitoimivatest institutsioonidest. Samas kui Lääne poliitikud propageerisid kiire erastamise otstarbekust, ei huvitanud kedagi, kes suudavad üleminekuriikides osta erastatavaid ettevõtteid ja mis raha eest.

Kui üleminekuperioodi alguses tundus, et erastamisväärpaberid pakuvad hea võimaluse viia turumajanduse põhimõtted massidesse siis ka see lootus luhtus. Samas kui tekkis tohutult väikeinvestoreid ei olnud aktsiabörsidel välja kujunenud mehhanisme, mis oleksid taganud väikeaktsionäride tõhusa kaitse ja võrdse kohtlemise.

Oli ka edukaid erastajaid nagu Ungari, mis müüs oma ettevõtted välisinvestoritele või Poola ja Sloveenia, mis erastasid järk-järgult, kuid neid oli vähe. Kümne aasta eest mõtlesid mõned majandusteadlased, et kui riigiettevõtted on erastatud muutuvad uued omanikud ise seaduskuulelikeks ja hakkavad sedasama nõudma ka teistelt. Kuid ajaloos puudub selline pretsedent.

Serbia juurde naastes soovitan selle valitsusele võtta arvesse kolme õppetundi ja vältida samade vigade tegemist:
? rõhumine kiirele erastamisele on hukatuslik. Riigid, mis jäid alguses erastamisrongist maha ? Ungari, Poola ja Sloveenia ? on nüüd regiooni liidrite hulgas;
? investorite jaoks tuleb luua õige huvitatus ja kontrollimehhanism vältimaks riiklike ettevõtete varadest paljaksröövimist nagu toimus Venemaal ja T?ehhis;
? erastamine on edukas vaid siis, kui ta moodustab osa laiemast üleminekustrateegiast, mis on suunatud töökohtade loomisele ja mille raames luuakse turumajanduse tugevdamiseks vajalikud õiguslikud ja muud institutsioonid.

Joseph Stiglitz on Stanfordi ülikooli majandusprofessor ja endine Bill Clintoni nõunik

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:41
Otsi:

Ava täpsem otsing