Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Marmaris turvalises Türgis

Epp Eelmaa 29. juuni 2001, 00:00

Just niiviisi sattusingi esimest korda elus Türki, sest see oli esimene mulle sobiva väljumisega sihtkoht. Ei hakkagi salgama, et olin minagi selle ei-tea-kust pärit eestlasliku eelarvamuse küüsis, et Türgis on must ja lärmakas, pealetükkivad ja ebaausad kaupmehed, probleemid naiste inimõiguste ja kurdidega ning sageli maavärinad. Eelarvamus hakkas murenema juba lennukis, aga veelgi rohkem Dalamani lennujaamast bussiga Marmarise poole sõites inimeste jutukatkeid kuulates. Tuli välja, et kõik peale minu olid Türgis juba mitmendat-setmendat korda ? kus ei meeldi, sinna ju vabatahtlikult tagasi ei minda.

Marmaris osutus 30 000 elanikuga roheliseks ja puhtusest säravaks rannapromenaadi ning lahesopi ümber koondunud armsaks linnakeseks. Minu ?kodu? asus nii peatänavast kui merest mõnesaja meetri kaugusel. See oli õdus, kahe terrassibasseini ja diskreetse pererahvaga nn apartement köök-elutoa, terrassi ja magamisruumiga. Algus oli paljutõotav, välja arvatud ilm ? vahetevahel tibutas ja taevas ning meri oli ühtlaselt hallid. Kohalikest vaatamisväärsustest teadasaamiseks külastasin ka äsjasaabunutele mõeldud infotundi. Aga kuuldu ei meeldinud mulle: keelitati osta reise ?ainult siit ja praegu? ? mujalt ostes saate petta; ?meie teeme koostööd litsentseeritud sukelduskooliga, aga teised mitte?; ?külastage neid ja neid söögikohti? ? nimekiri jaotati laiali; ?grupiviisiline saunakülastus toimub kolmapäeval? jne. Pole vist mõtet lisada, et enamiku reisikaaslastega kohtusin uuesti viimasel päeval tagasi lennujaama sõitvas bussis.

Marmarise moodustab vanalinn (kindlusejupike-muuseum, kaubatänavate võrgustik, söögikohad), nn uuem osa ja sadam, kus purjekas on purjekas kinni. Kuna päikest ja ilusat ilma oli limiteeritult, väntasin rendijalgrattaga kümmekonna kilomeetri kaugusele Icmeleri, mida peetakse veidi jõukamate turistide pärusmaaks.

Ülisile asfalttee lookleb seal rannaäärt järgides, kauguses terenduvad mäed, iga järgnev roheluses peituv hotell või villa on eelmisest erineva arhitektuuriga. Mida uhkem, seda laiem on hotelli juurest otse mereni ulatuv rannajupp. Üritasin end ühel hotelli ees oleval paadisillal sisse seada ? hotellivaba rannaäärt lihtsalt pole ?, aga peagi ilmus livrees isand, kes palus lahkuda, mind reetis jalgratas. Jõudsin Icmeleri (10 000 elanikku), tiirutasin künkakestest üles-alla sõites läbi kogu asula, tegin peatuse tillukeses pühakojas, ostsin maasikaid ja lobisesin müüjapoisiga ning väntasin tagasi. Enne õhtut jõudsin rattaga tiiru peale teha ka Marmarisele.

Minu napi kogemuse põhjal pole Türgi just gurmaanide paradiis, aga toidu värskuse osas ollakse nõudlikud. Kebab, muud lihavardalised road ja kala on põhilised, aga ka brõnzataoline juust, tulisoolased oliivid ning muidugi värsked juurikad-heinad. Ja maailma parim Balkani jogurt ? naturaalne, puhta maitsega ning nii paks, et lusikas seisab sees püsti.

Söögikoha valimise nipp (töötab mujalgi): tahad head toitu, otsi koht, kus istuvad kohalikud. Ainuke, millega üksi reisiv naine peab arvestama, on järjekindlad kontaktiotsijad ? muhhameedlikus kultuuriruumis ei käi korralikud naised üksinda peaaegu mitte kusagil. Küsitakse otse ? kas sul mees on ja kas ta on hotellis? Ütled, et pole, läheb jamaks, proovid tõtt rääkida, järgneb küsimus-ettepanek, et kas mees on ka väga vana? Jne.

Kõige pilkupüüdvamad naistepüünised on välja riputatud lugematute naha- ja kullakaupluste juures ? sametsilmade välkudes ülistavad nad vastupandamatu näitlejameisterlikkusega innukalt nii 18- kui 80aastase ilu. Varem või hiljem tuleb klassikuga nõustuda: ?Naine, nõrkus on su nimi.?

Järgmisena uurin võimalikke reisisihte ja saan teada, et korraldavaid firmasid on piiratud hulk, vahendajaid aga musttuhat ning et hinnad on infoõhtul väljakäidutest oma 40% madalamad. Saab ka veidi kaubelda ning kokkulepitud ajal korjab buss su hotelli eest peale. Täielikuks pettumuseks osutub üles kiidetud laevareis Kilpkonnade rannale: alles kohale jõudes antakse teada, et merekilpkonnad käivad siin pesitsemas vaid kuumadel kesksuveöödel, ravimudabassein Dalyanis osutub lugematute kehade poolt läbitöötatud mülkaks, teenindajad näivad olevat huvitatud vaid õllemüügist ja mind ei köida ka naisteks riietunud meeste nn kõhutants.

Kerge kahtlusega alustan ööbimisega reisi Ephesosse ja Pamukkalesse, mis osutub kõiki ootusi ületavaks. 3,5tunnise bussisõidu jooksul avaneb iga käänaku tagant eelnevast müstilisem vaade ? erineva kujuga mäetippudele, lõhenenud hiigelrahnudele, mis justkui hooletu hiiglase poolt kokku kuhjatud, lõpututele oliivisaludele ja punastele mooniväljadele. Iidne Ephesos (2000 aastat e.m.a) pärineb roomlaste ajast ning oli kunagi Anatolia regiooni viiesaja asunduse keskus (hiilgeaegadel elas siin veerand miljonit inimest). Kaunist ajaloomälestisest on säilinud põhiliselt fassaadid ja ilmselt pole kogu Türgis kokku niisugust raha, et Ephesost osaliseltki taastada. Varemedki on võimsad ? raamatukogu, valitsusasutused, suur ja väike amfiteater, kangelaste ausambad, templid, purskkaevud ja marmortänav, kus tänapäevalgi näha bordelli suunas osutav jalajälje kujutis.

Järgmine peatus on Selcukis imetillukese Neitsi Maarja kabeli juures, mis asub pargis piiniate ning oliivipuude vahel. Kogu maailma kristlased suhtuvad sellesse pühapaika suurima respektiga, sest just siit olevat teis-poolsusesse läinud Jeesuse ema. Turistid sabatavad imettegeva lätte juures: võtad lonksu esimesest kraanist, saad pika eluea, teisest tuleb karjääriedu ja kolmas garanteerib edu armuelus. Kottpimedas jõuame muinasjutuhotelli, kus lopsakusse peitunud majakesed asuvad otse termide kaldal. Vesi aurab ja on kohati lausa kuum, samal ajal tibutab jahutavat vihma ning nõiduslikus öös on ainukeseks valgusallikaks kuu.

Teise reisipäeva esimene peatuskoht on Nekropolis, mis on 2000 aasta vanune antiigiajastu suurim (osaliselt) säilinud surnuaed. Ümbritsetud sirgetes rivides küpressidest, mille oksad algavad nii kõrgelt, et puude all saab vabalt jalutada. Kaheruutkilomeetrisel alal on kokku 1200 sarkofaagi ja hauakambrit. Umbes 16. sajandil toimunud maavärina tõttu on need kaootiliselt laiali paisatud, kuid vaatamata sellele muljetavaldavad.

Järgmine peatuskoht on kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Pamukkale (Puuvillalinn), mis on väidetavalt tekkinud kuue miljoni aasta jooksul kaljudele voolanud soojast mineraalidega küllastunud veest. Lamedate kaljude vahele on moodustunud astangud ja basseinid. Aastasadade jooksul on ?puuvill? muutunud määrdunuks ning juba mõned aastad võib basseinide vahel vaid paljajalu jalutada. Kaunis valge värv on küll taastunud, kuid inimasustus on looduslikku tasakaalu rikkunud ? vett jääb aina vähemaks ning kardetakse, et seda looduse imet pole enam kauaks.

Pärast Pamukkale ja lähedalasuva Herapolisega tutvumist alustame tagasiteed. Järgmisel päeval lahkub mõnusast Marmarisest ja turvalisest Türgist üks turist ? vaba eelarvamustest ja kindla sooviga rohkem teada saada sellest turistisõbralikust ja puhtast Euroopa ja Lähis-Ida piiriks olevast maast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:10
Otsi:

Ava täpsem otsing