Dekoratiivlampki peab piisavalt valgust andma

Rein Rannamäe 02. juuli 2001, 00:00

Kodu peab olema piisavalt valge, nii et kapi nurga taha ka näeks. Ülevalgustatud operatsioonisaali ei tohiks aga samuti kujundada.

Inimese nägemisele on kõige sobivam loomulik ehk päevavalgus, mis katab valgusvajaduse täielikult või osaliselt. Paraku muutuvad päeva jooksul ja sõltuvalt ilmast valgustustihedus ning spektraalkoostis, mistõttu nägemistingimused halvenevad.

Tavaliste külgakendega ruumides väheneb valgustustihedus akendest eemaldumisel kiiresti. Et tagada ruumis ja eelkõige töökohal piisav valgustase, tuleb kasutada lisaks elektri- ehk kunstlikku valgustust.

See tähendab, et ruumides peavad kõik esemed hästi nähtavad olema ning valgus ise meeldiv, mitte häiriv. Halb valgustus kutsub esile ebamugavustunde ? silmad hakkavad kipitama ning tekib pisaravool, mille tulemusel väheneb oluliselt tähelepanuvõime. Aeglustub mõttetegevus, kaasnevad peavalu ja väsimustunne.

  • Valgustustihedus on kunstliku valgustuse üks olulisem, normeeritav ja hõlpsasti mõõdetav näitaja. See on valgustatavale pinnale langeva valgustaseme pindtihedus.

Valgustustiheduse ühikuks on luks (lx). Kunstlik valgustus peab olema küllaldane, kuid samas tuleb vältida ruumi ülevalgustamist. Vajalik valgustustihedus on eriti oluline nendes kohtades, kus tehakse täpset, silma pingutamist nõudvat tööd.

  • Värvustemperatuuriga (oK) määratakse valgusallikate valguskeskkond. Sooja valguskonna annavad niisugused valgusallikad, mille värvustemperatuur on 2700?3000 oK: siia kuuluvad näiteks hõõglamp, halogeenlampidest sõrm- ja torulambid, mõned madalrõhu luminofoorlambid ning ka osad säästulambid.

  • Valguse kvaliteedi all mõistetakse värvitoonide tõepärast esitust.

  • Nägemismugavus sõltub nii keskkonnast, kus viibitakse, kui ka inimese individuaalsetest soovidest ja harjumustest ning vanusest.

Üheks oluliseks kunstliku valgustuse nõudeks on selle ühtlane ja hajutatud jaotumine ruumis. See saavutatakse valgusallikate ratsionaalse paigutuse ja nende armatuuride oskusliku valikuga.

Kuigi eluruumide valgustusele ei ole kehtestatud norme, on soovitatav, et elutubades oleks kõigi valgustite põlemisel keskmine valgustustihedus 0,8 m kõrgusel põrandast 100 lx. Köögis ja vannitoas peaks üldvalgustus olema vastavalt 200 lx ja 100 lx.

Valgusallikana kasutatakse hõõg- ja lahenduslampe. Viimastest on kõige enam levinud luminofoor- ehk päevavalguslambid. Luminofoorlambid mõjuvad samades valgustustingimustes hõõglampidest paremini. Silmade nägemisteravus, kontrastitundlikkus, tajumiskiirus ja nägemise selgus on suurem.

Vaatamata nendele positiivsetele omadustele on elamutes siiski enam levinud hõõglambid. Põhjuseks ilmselt hõõglampide madalam hind ning nõukogudeaegsete päevavalguslampide kehvast kvaliteedist tulenev eelarvamus. Tingimata peaks meeles pidama, et luminofoorlampide kasutamisel tuleb valida need, mis annavad ruumis valge või sooja valguse.

Armatuuri ostes tuleks peale välise meeldivuse kindlasti arvestada ka sellega, et nad annavad kas otsest peegeldunud, poolpeegeldunud või hajutatud valgust. Kodus on kõige otstarbekam kasutada poolpeegelduva ning hajutatud valgusega armatuure. Nendest läbib osa kiiri piim- või mattklaasi, osa aga peegeldub ruumis laelt ja seintelt tagasi. Selline armatuur loob täiesti rahuldavad valgustustingimused, sest ei pimesta silmi ega tekita teravaid varje.

Mõttekas on kasutada ka selliseid valgusteid, mis suunavad valguse ruumi kindlatesse punktidesse ? näiteks elutoas lugemis- või käsitöökohale. Tugevamalt tuleb valgustada need punktid, kus on vajalik parem nägemisteravus ? magamistoas tualettpeegel, köögis töölaud, valamu ja pliit, vannitoas peegel ja teised analoogsed paigad. Selleks tuleb nendele kohtadele paigutada täiendavad valgustid.

Valgustid peavad olema valitud selliselt, et iga tegevuse jaoks on võimalik luua nägemiskeskkond, arvestades seejuures inimese vajadusi ja soove. Need põhinevad õigesti valitud nägemismeeldivusel ja -ümbrusel. Valgustid võivad olla paigaldatud kas lakke (süvistatud või pinnapealse asetusega), põrandale (kohtkindlad või teisaldatavad) või seintele. Põranda- ja seinavalgustid loovad pigem meeleoluvalguse, mistõttu ruumi täielikuks valgustamiseks võib neist väheks jääda.

Ruumi valgustamiseks võib kasutada kombinatsioone otse-, peegeldunud ja hajutatud valgusega valgustitega. Samas ei saa jätta arvestamata ka juba olemasolevat sisekujundust ja mööbli paigutust.

Mõnes kohas (kirjutus- ja arvutilaud, magamistoas voodipeats, käsitöökohad jms) tuleb valgustada piisavalt kindlat tööala, sest eesmärgiks on aidata silmanägemist säilitada.

Kohtvalgustuse allikateks on kõige paremad laualambid või pro?ektori kujuga suunatavad valgustid, mida võib kinnitada seinale. Need tuleb paigutada nii, et pimestavad kiired ei paistaks otse silma.

Kohtvalgustuse puhul tuleb arvestada ka varjude ja valgustuse kontrastide tekkimist ruumis. Nende vältimiseks on vaja, et samaaegselt põleksid ka üldvalgustid (peavad andma vähemalt 20?30% kohaliku valgusti valgustustihedusest). Vastasel juhul silmade järsk üleminek heledasti valgustatud pinnalt tumedamale ja valgustamata ruumiosale tekitab talituslikke nägemishäireid.

On olemas veel halogeenlambid, mis annavad erevalget valgust, on suurepärase värviedastusega ja väikeste mõõtmetega. Paraku tekitavad nad kahjulikku ultraviolettkiirgust, mille kõrvaldamiseks peab valgustil olema kaitseklaas. Halogeenlambid kuumenevad 300?600 kraadini ning nad tuleb asetada valgustatavast pinnast võimalikult kaugele (sageli on valgustile märgitud ka vähim kaugus).

Põlemise ajal tekib lambis atmosfäärirõhust 25 korda suurem rõhk ning seetõttu ei tohiks neid tualettruumides ilma kaitseklaasita kasutada. Halogeenlampe võib kasutada punktvalgustites, mis annavad väga eredat suunatud valgust. Halogeenlampide vaieldamatuks plussiks on võrreldes hõõglambiga vähene tundlikus pingekõikumiste suhtes ? 5% kõikumine vähendab pirni eluiga veerandi võrra.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing