Korruptsioon süveneb

Rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon Transpaency International (TI) avaldas 2001. aasta korruptsiooni tajumise indeksi (CPI). See on suhteliselt keeruka metodoloogia alusel koostatud hinnang korruptsiooni tajumisest 91 riigis.

Korruptsiooni tajumise indeksi tähtsuse ja tema objektiivsuse üle on aastaid vaieldud. Tuleb nõustuda, et indeks ei ütle ühe riigi kohta absoluutset tõtt. Raskesti võrreldavad on indeksitabelis lähestikku asuvad riigid, mida võib ligikaudu võrdse korruptsioonitasemega riikideks hinnata. Kindlasti on aga oluline indeksis kajastuv üldine korruptsiooni tajumise tase kindla riigi kohta, veel olulisem on võrrelda eri aastate indeksite näidatud suundumust riikides.

Poliitikud, ajakirjandus ja äriringkonnad osutavad indeksile suurt tähelepanu. Sellest võib järeldada, et nad siiski usaldavad CPId. On teada, et ärimehed arvestavad seda investeerimisotsuste tegemisel.

Kui rääkida Eestist, siis võivad valitsus-asutused end edaspidigi uinutada teadmisega, et oleme Kesk- ja Ida-Euroopa parimad ning sellest lähtudes mitte midagi teha olukorra parendamiseks. Samal ajal soovime muus kontekstis lugeda end Põhjamaade hulka kuuluvaks. Kui viimasest lähtuda, näitab riikide korruptsioonitabel meile selgesti, et see on valdkond, kus meil on veel palju teha.

Kuna riigi institutsioonid ei tunnista korruptsiooni Eestis probleemiks ega tegele süstemaatiliselt selle nähtuse vastu võitlemisega, näitab viimase nelja aasta trend, et korruptsioon aasta-aastalt süveneb. Seda ennustasid nii Jaan Tõnissoni Instituudi korruptsiooni analüüsi keskus kui ühing Korruptsioonivaba Eesti ette enam kui aasta eest.

Pöördusime nii sise- kui justiitsministeeriumi poole projektitaotlusega, mille eesmärk oli uurida vastavaid protsesse, suhtumisi ja suundumusi Eestis. Paraku saime minitsrite allkirjadega äraütleva vastused. Justiitsminister hindas oma vastuskirjas probleemi isegi vaid ajakirjanduse tendentslikest artiklitest põhjustatuks.

Justiitsministeeriumi juures töötab kriminaalpreventsiooni nõukogu. Kahjuks ei pea ka see korruptsiooni oma valdkonda kuuluvaks ega otsi ses osas koostööd kolmanda sektori organisatsioonidega. Kui oma uurimusi ja sihipärast tegevust pole, tuleb muidugi lähtuda väljaspool tehtud uuringute tulemustest, omamata võimalust nendega väidelda.

Eesti olukorda korruptsiooni osas hindab indeks oluliselt paremaks, kui see tegelikult on. Seda sellepärast, et indeksi aluseks olevad uuringud käsitlevad teemat ennekõike just riigi tasandil, Eestis on aga problemaatilisem kohaliku omavalitsuse tasand. Lisaks avalduvad üha enam poliitilise korruptsiooni ilmingud hägusa erakondade rahastamise põhimõtete tõttu, samuti organiseeritud kuritegevuse ja poliitikute seotuse tõttu.

Tulenevalt koostamise metodoloogiast on indeks väga inertne ning viimase paari aasta arengud ei mõjuta teda suures ulatuses.

Omavalitsuste tegevust keegi väljastpoolt ei kontrolli. Ainuke kontrolliorgan on volikogude revisjonikomisjonid, mis on tavaliselt demokraatlikele riikidele mitteomaselt ka juhtiva koalitsiooni kontrolli all. Kellelgi väljastpoolt ei ole õigust omavalitsust kontrollida, kuni pole algatatud kriminaalasja.

Kodanikualgatuslikud ühendused ei ole veel piisavalt tugevad ega suuda kontrolli rolli efektiivselt kanda. Sel tasandil kas puudub ajakirjandus, mis hoiaks ametnikud vastutavana, või ei paku kohalike ametnike tegemised piisavat ainest üleriigiliste meediaväljaannetele. Neis jõuavad avalikkuse ette vaid eriti jõhkrad korruptsioonijuhtumid, seejuures isegi need artiklid ei avalda piisavat mõju omavalitsuste volikogudele.

Pole kuulda olnud, et ajakirjanduses avaldatu põhjal oleks volikogud oma otsusi revideerinud. Kuulda võib aga sageli, et kui pole kohtu poolt süüdi mõistetud, siis järelikult pole ka probleemi olemas. Eetilised normid ja head tavad ei oma mingit tähtsust rahvaesindajate ja ametnike töös. Nad jätkavad samas vaimus ja peagi vaibub ka ajakirjanduse huvi.

Kindlasti vääriks uurimist ja põhjalikumat avalikustamist nt volikogu, vallavalitsuse ning komisjonide ja ametite tegevus maade erastamisel ja ehitustegevuse alaste otsuste osas Viimsi vallas. Samuti tasuks uurida kohalikes volikogudes ja vallavalitsustes olevate ärimeeste firmade raamatupidamist ja maksude maksmist. Sageli ilmneb, et nende makstav palk on madalam kui vallas keskmiselt. Riigihankeseadusest mööda hiilides on just nemad võitnud enamiku kõikvõimalikest konkurssidest. Selget analüüsi vajab sotsiaalabiraha kasutamine ? mitmes vallas on teada kuritarvitamisi.

Kontrollimatuse, seadustest möödahiilimise ja sellega kaasneva vastutamatuse tõttu on muidugi arusaadav, miks paljudes omavalitsustes püütakse vastu seista haldusreformile ja lükata see nii kaugesse tulevikku kui võimalik. Põhjendused vajadusest olla lähedal inimestele on vaid ilus kattevari oma senise mugava olukorra säilitamiseks.

Kui Eesti valitsus ei võta vastu radikaalseid otsusi haldusreformi kiireks teostamiseks, võime aasta-paari pärast tõdeda, et meie korruptsiooniindeks on veelgi langenud ja probleem riigis süvenenud. Kindlasti on valitsusel vaja kavandada ühtne koordineerimisinstitutsioon astumaks vastu korruptsiooni levikule Eestis ja vastav tegevuskava.

Agu Laius on Jaan Tõnissoni Instituudi direktor, ühingu Korruptsioonivaba Eesti liige