Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Omadele võõras, võõrastele oma

Edith Kiilma 04. juuli 2001, 00:00

Tallinna Farmaatsiatehase juhatuse esimehe Ibraim Muht?i senine elukäik meenutab lõiku mõnest filmist.

Usbekistani küüditatud Krimmi tatarlaste järeltulija, kes lõpetas Kesk-Aasias kuldmedaliga keskkooli, sai meistersportlaseks ja asus huvist liikumise vastu õppima spordimeditsiini Taru Ülikooli arstiteaduskonnas. Pikki aastaid Võrus arstina tegutsenud mees tunneb end nüüd pealinnas töötades nagu kodus ja räägib eesti keelt vaevumärgatava aktsendiga.

Töötasite palju aastaid Võrus arstina. Kas võrokesed võtsid teid kergesti omaks?
Pärast lõpetamist sain suunamise Võrru, kus mind tõesti üsna kiiresti omaks võeti. Sealses maakonnahaiglas oli kerge töötada, sest võrokesed on väga siirad ja avatud. Võrus hakkasin ka pisitasa eesti keelt õppima.

Üldjuhul ei soovi arstid ennast ravimifirmadega siduda, sest kardavad, et nad pole siis enam oma otsustes vabad. Kas ärisse siirdumine oli teie jaoks raske?
See oli tõsine samm ja loomulikult ma kaalusin pikalt, mis oleks õigem. Samas oli Võrus arstina vähe arenguvõimalusi ja puudus võimalus spetsialiseeruda. Kaalusin võimalust kolida Tartusse või Tallinnasse ja siis tuli huvitav tööpakkumine farmaatsiatehaselt, mille vastu võtsin. Esialgu hakkasin seal tööle müügijuhina.

Miks valisite õpikohaks Tartu Ülikooli ja hiljem elukohaks Eesti?
Nõukogude ajal oli Tartu Ülikool ainus koht terves NSV Liidus, kus sai õppida spordimeditsiini. Tegelikult polnudki mul pärast lõpetamist plaani Eestisse jääda, aga tol ajal pidi pärast diplomi saamist õppima aasta internatuuris ja töötama kolm aastat seal, kuhu suunati. Mina sattusin Võrru. Lõin perekonna, algas perestroika ja ühel hetkel ma ei teadnudki, kuhu tagasi sõita, kas Usbekistani või Krimmi, sest minu kolmest vennast kaks olid juba sinna kolinud. Hiljem tekkis tunne, et ma vist jään siia päriselt elama.

Kas olete viimastel aastatel ka kodumaal käinud? Kuidas teisse seal suhtutakse?
Viimati käisin Usbekistanis 1995. aastal ja see oli komandeering. Krimmis olin ma kaheksa aastat tagasi. Loomulikult on minu vennad ja sugulased õnnelikud, et mul läks korda Eestis ülikool lõpetada ning normaalne töökoht saada. Aga suhtutakse minusse seal nagu välismaalasesse, öeldakse, et sa oled muutunud, sinu temperament pole enam nii tuline kui vanasti. See on mõistetav, sest seal on täiesti teine elustiil ja perekondlikud suhted.

Krimmi tatarlased olid aastaid tagakiusatud. Kas rahvus on teile karjääriredelil takistuseks olnud?
Võib nii öelda küll. Osalt tahtsin ka seepärast Eestisse õppima tulla, et siin ei olnud rahvusküsimus justkui nii terav kui mujal. Muidugi tunti minu päritolu vastu huvi, aga sellesse suhtuti ükskõiksemalt, olid sa siis venelane, tatarlane või juut. Seetõttu oli mul siin palju kergem.

Kuivõrd teadlikult olete oma karjääri planeerinud?
Ausalt öeldes pole ma midagi eriti planeerinud. Pärast ülikooli lõpetamist arvasin, et töötan elu lõpuni arstina.

Kas arsti amet pole teie praeguse elukutsega vastuolus?
Ei ole. Ma tunnen siiamaani huvi ja hoian ennast kursis, mis meditsiinis toimub, millised on uued suunad jne. Kuigi jah, kolleegidega suhtlemine on jäänud viimasel ajal pisut tagaplaanile.

Milline on kõige õigem otsus, mida olete teinud?
Kõige õigem oli otsus asuda õppima Tartu Ülikooli. Algul oli üsna raske, sest arstiteaduskonnas peab kõvasti vaeva nägema. Samuti oli mulle harjumatu siinne päikesevaene ja külm kliima, arusaamatu keel ning see, et pidin olema perest ja sugulastest eemal. Kuigi mäletan selgelt, et ühel hetkel saabus kriitiline moment, millal tahtsin koju tagasi minna, aga see läks õnneks üle ja pikapeale harjusin ära. Praegu tunnen ennast siin rohkem kodus kui Usbekistanis, kus ma sündisin ja keskkoolis käisin.

Milline on suurim tehtud viga? Milles seisneb vea traagilisus?
Vigu olen ma teinud palju, aga ühtegi sellist, mis oleks traagiliste tagajärgedega, küll ei meenu. Vahel on mul kahju sellest, et suhted vendade ja sugulastega on jahenenud.

Kas olete oma praeguses töös pidanud tegema palju otsuseid, mis teie tõekspidamistega päriselt kokku ei lähe?
Olen teinud selliseid otsuseid, millega ma 100% nõus ei ole, aga mis on ettevõtte huvisid arvestades olulised. Minu praegused otsused peavad teenima ühist eesmärki ja olema paljudele vastuvõetavad, aga terve elu ongi üks suur kompromiss.

Kui võrdlete oma praegust ametikohta arsti omaga, siis kumb töö on teile südamelähedasem?
Võib-olla arsti amet, sest seal on sul kontakt konkreetse inimesega ja kedagi ravides on ka tulemus, negatiivne või positiivne, kohe näha. Minu praeguses töös on kõik protsessid pikaajalisemad ning otsuse õigsus võib selguda alles hulga aja pärast.

Mida peate oma karjääri suurimaks saavutuseks?
Seda, et toimub pidev positiivne areng ja karjäär edeneb vaikselt tõusvas joones.

Kas Teie suhtumine rahasse on ametiredelil edenemise käigus muutunud? Kui tähtis on Teie jaoks üldse raha?
Raha peab olema nii palju, et saaks normaalselt ära elada. Mitte niivõrd minu enda kui perekonna pärast. Oluline on, et ma suudan hoolitseda oma pere vajaduste eest ja anda lastele hea haridus.

Millised omadused on aidanud Teil probleemidest võitjana välja tulla?
Olen kannatlik ja kompromissivalmis ning hoian oma emotsioonid vaos.

Mis on Teie hind tööjõuturul?
Saan praegu adekvaatselt tasustatud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:41
Otsi:

Ava täpsem otsing